Ma tahaks nii kirjeldada neid viimaseid unustamatuid nädalaid, mis me Portugalis veetsime, kui meil käis külas palju sõpru ning pidevalt oli nali ja naer! Isegi õllet olen hakanud jooma(sest siiamaani olen ma selle vihkaja number 1 olnud!), mis ilmselt oli tingitud sellest, et siidrit ega muud sarnast sealt saada ei olnud (välja arvatud continent, kust me äratuleku eel Sommersby-d avastasime) ja igakord sangriat ka ei tahtnud. Käisime rannas, veinikeldrites, vaatetornides, restoranides, live-muusikat kuulamas ja veetsime kvaliteetaega...
Igatahes haigusega võideldes, suutsin ma kuidagi viimasel päeval oma kohvri kokku pakkida (muidugi muist riietest pidin ära viskama, sest muidu lihtsalt POLEKS mahtunud, aga no need olidki kaltsud juba), poeski käidud, et Kenile portveini kaasa osta ja lõpuks koju tagasi naastes oli meie suur sõbrants, korteri omaniku ema, seal ja kätsatas, et me oma asjad võtaks ja sealt kohe jalga laseks. Teda väga ei huvitanud ka, et Karolin alles pesus oli. :D
Nii me siis läksime, 4 tundi enne plaanitavat aega, lennujaama. Õnneks läks aeg kuidagi kiiresti ja varsti olimegi uhkes TAPi lennukis ja sõitsime Inglismaa poole.
Ken tuli meile kenasti vastu, viis läbi linna (et me seda ikka näha saaks) koju ja saime magama minna, sest kell oli juba öö. Ma autoski juba magasin, nii et võite ette kujutada, mis uni mul oli, sest haiguse tõttu olid eelmised ööd kuidagi poolikuks jäänud.
Pühapäeval oleks ALGSELT pidanud Londonisse minema, aga seal toimus maraton ja terve linn oli kinni pandud. Selle asemel sõitsime väiksemates linnades ja läksime mingi pisema jõe peale paadiga sõitma. Mõnus ilm oli ja kilkonna nägime ka, nii et igati win-win.
Pärast läksime koju ja Ken tegi lihtsalt suuuuuuuussulava õhtusöögi meile. Mina küll kahjuks sellest osa ei saanud oma mandlite pärast, aga ma usaldan teiste maitset ja no teadagi on minu jaoks enamasti kõik söögid "OIIII, NII HEAD"-d, nii et jah... :D
Õhtul läksid tüdrukud veel kusagile maja lähedale parki jalutama ja nartsisse korjama, aga ma jäin koju puhkama, sest NII-NII halb oli olla lihtsalt - kõrge palavik, igalt poolt valutas jne-jne.
Viimase päeva hommikul ärkasime kell viis üles, pakkisime oma kohvrid kokku, sõime* ja hakkasime lennujaama liikuma. See oli ESIMENE kord, kui ma läksin ÕIGELE poole autot. Sinnamaani olin nagu tropp juhiukse juurde roninud (ja seda isegi korra siis, kui Ken ise sees istus ja meid üles pickis). :D
Lennujaamas olime õigeaegselt, andsime oma pagasid ära ja läksime poodlema. Kõik koos ei saanud minna, sest muidu oleks pidanud neid raskeid käsipagaseid ja asju kaasas vedama, seega läksime eraldi. Hea, et ma ikka viimase minutini mingid võikut endale valisin kuskilt poest (mida ma nagunii eriti süüa ei saanud). :D
Pärast paari ebameeldivat (selg valutas, kõrv oli lukus) tundi maandusime Eestis ja no päris põnev oli täiesti suvaliste inimeste suust kuulda eesti keelt. Whoaa!
Tõnn oli mul ilusti vastas, rääkisime juttu ja siis hakkasime koju sõitma. Käisime Jõgevalt tema juurest korra läbi ja oleks juba koju tulnud, aga ta ema arvas, et me peaks igaks juhuks Jõgeva haiglast läbi käima, sest ma ju täitsa värisevat. Läksime sinna, mul vaadati mandlid üle, sain admirali süsti ja saadeti Tartusse... kus ma olen siis täpselt praeguseni olnud.
Esmalt tehti mandliopp, siis läksid vere põletikunäidajad ülikõrgeks - üle 200 (ja teadupärast on inimesel alla 5 normaalne), ülikõrge palavik ja täiesti väljakannatamatu seljavalu - uuriti ja puuriti (käisin isegi peamajas kompuuteruuringus) ja praeguseks on mul diagnoositud pneumoonia. Küll aga on antibiotsid peal, nii et küll see ka üle läheb.
Käed on verevõtmistest ja kanüülidest ära torgitud ja sinikaid täis - esimene kord haiglas on mulle paraja trauma tekitanud. Enam kunagi ei mõtle nii, et mis minuga ikka juhtuda saab, ma olen kogu oma elu NIIII terve olnud, see nii väike asi... nagu ma mandlivaluga randa minnes mõtlesin.
Söök on ka õudne, seda enam, et ma saan ainult täpselt ühemaitselisi püreesuppe. Mina ja ütlen, et söök on õudne?! Igatahes jah, nüüd võiks küll juba terveks saada... ja põletikunäitajad ongi iga päevaga tunduvalt alanenud, nii et kui mitte täna, siis ehk on homme lootust koju saada.
PS! Teine kord panen pilte, mis sai inglismaal klõpsutatud, sest need on mul alles kaameras ja ma isegi ei tea, kus see kaamera praegu asub - ilmselt kuskil Tõnni juures koos teiste minu asjadega.
