Ma olen elus

Pole nii ammu saanud mahti kirjutada. Ilmselt seetõttu, et iga päev on nii palju tegemist olnud. Hommikul tööle, kus ma olen taaspakkimises koos lahedate onudega, kes räägivad vabalt inglise keelt ja soovitavad kogu aeg kohti ja vaatamisväärsusi, kuhu minna ja mida teha.
Pärast tööd oleme kohe spordikluppi jooksnud ja hoolega trenni teinud. Nii hoolega, et põlv sai ka kannatada üks päev ja pidin seetõttu apteegist mingisugust Reumon geli minema ostma.
Pärast trenni tuleb kiiruga koju joosta, et veel vähegi normaalsel ajal midagi söögipoolist ampsata ja ongi juba öö käes.
Ja nii iga päev.
Täna oli esimene päev üle mitme päeva, kui me EI läinud trenni. Käisime linnas oma andante (metroo) kaarti järgmise kuu raha maksmas, natuke poodides, toidupoes ja siis koju.

Igatahes pikk jutt lühidalt kokku võetud...

Ülehomseni! :)

Weekend

Reedel oli meil siis suur test portugali keele tunnis. Muidugi oli väljas suuremat sorti padukas, nii et tükk aega mõtlesime, mida jalga panna, et need märjaks ei saaks. Kuidagi aeglselt kõndisime ka algul (ilmselt nende kontsasaabaste pärast), nii et lõpuks pidime põhimõtteliselt jooksma, et kooli jõuda. Normaalne trenn, selles suhtes, "tänu" nendele mägedele. Õnneks oli järjekordselt pool tundi aega rahuneda, sest see õpetaja jääb IGA kord hiljaks. Mis mõttega siis panna seda aega poole üheteistkümneks, kui tund ALATI kell 11 alles hakkab? Seekord mõtlesime, et no NÜÜD vast tuleb küll õigel ajal, aga no päris tuligi. Järgmine kord ei hakkagi ilmselt jooksma sinna nii varakuks.  

Igatahes test ei olnudki eriti raske. Natuke meelde tuletamist ja tehtud ta oligi. Siis pidi suuliselt testi ülesandeid ette lugema, paar asja lisaks vihikusse kirja panema ning siis oligi kell juba nii palju, et otsad kokku tõmmata. 

Vahepeal oli muidugi vihm asendunud päikesega, aga kauaks seda rõõmu siiski meile ei jagunud, sest juba jõe äärde jõudes tuli järjekordselt padukat. Ei vea ikka selle ilmaga. Igatahes oli selline padukad ja vihm, et me mõtlesime, et me ei saagi sealt tunnelist enam kunagi väljuda. Õnneks läks paar minutit mööda ja ei tilkagi. Lippasime siis kiiruga metroo peale, sest sellise ilmaga ei olnud sugugi mõnus ringi tuiata. Lisaks kõigele tahtis mul juba jalanõu jalast laguneda, nii et pidime kohe hoogsalt koju ära tulema. 

Siis mõtlesime pool õhtut, mida teha. Kas see ilm jääbki selliseks või läheb ikka selgeks? Kas minna poodi sangriat ostma? Kas minna linna kuskile õhtul? Igatahes kõik laabus ja me otsustasime välja minna. 

Käisime kõigepeal ikka oma La Bohemes, võtsime sangriat ja veintsi ning siis suundusime MoreClubi. Kristil läks millegipärast tuju ära ja ta otsustas koju minna. Kuna seal algul eriti rahvast ei olnud, siis mõtlesime korra teisel korrusel WeLovePorto-s käia. Seal oli tunduvalt rohkem rahvast ja sai ikka tantsida ka. Tegime mõned tantsud, käisime pissil ja siis mõtlesime, et vaatame uuesti alla. Seal ka juba pidu käis, nii et lõime seal ülejäänud aja tantsu. 
Lõpuks otsustasime koju tulla ja ma ei kujuta ette, kui kaua me seal ukse taga ootasime (ligikaudu pool tundi vast) enne, kui Kristi LÕPUKS meie helistamiste ja uksekellade peale üles ärkas. Uhhh, thank god! Sest me juba otsisime telefonist, kelle juurde minna ja pidime juba taksogi tagasi kutsuma. 

Laupäeval päevitasime rõdul kogu hommikupooliku. Siis käisime linnas spordiklubis lepinut tegemas ja poodides kreeme ning trikood ja jubedat ujumismütsi ostmas, sest seal ei saa niisama ujukatega ujuda. Uhh, mulle ÜLDSE ei meeldi nii olla... aga noh, mis teha. :D
Siis tegime väikse mäki ja toidupoe tuuri ja tulime koju ära. Kõigepealt proovisin oma jubedusi selga ja siis läksin vanni lebotama. :)
Lõpuks kui sain vannis käidud, kreemitatud-riidesse ja porksid lõigutud, hakkasime filmi vaatama. Tegemist oli vist ühe mõttetuima filmiga(kuigi mina veel tahtsin seda vaadata :/), mida ma eales näinud olen, aga noh, parem ikka, kui niisama terve õhtu passida. 

Täna ärkasime enne 11-t üles ja plaanisime randa minna vaatama. Selles suhtes, et ilmselge oli see, et me seal päevitama ei hakka, aga hea oli niisama ära käia ja näha. Selle eest oli surfareid küll NIIII palju, et terve vesi kihas. 

Kuskil tunnike istusime seal ookeani ääres ja siis tulime koju tagasi, sest me olime nelja paiku lubanud (Patriciale, kes meiega neid lepinguid tegi) trenni minna.
Algul olime jõusaalis mingi aja - jooksime niisama linti - ning pärast seda läksime PowerJumpi, mis toimus nende väikeste batuutidega. Ma küll natuke kardsin enda põlve pärast, aga kõige hullem ei olnud. No ilmselgelt ma ei karelnud ka päris nii hullult, et midagi juhtuda võiks, aga siiski-siiski... Sest paar nädalat tagasi ma ka ei teinud enda arvates mitte midagi (seisin vaid plank-asendis ning astusin samal ajal eraldi jalgadega kõrvale-tagasi ja voilà), aga ikka juhtus see, et põlv pärast valutas mitu-mitu päeva ja ei läinud täitsa sirgugi. 
Igatahes pärast trenni läksin veel natukeseks jõusaali crosstraineriga tegema ja pärast seda sai mõnusalt saunas lebotada, pesemas käia ja rõõmsa tujuga koju tulla. :) 
Tegime ülikiire õhtusöögi asjadest, mida aga (külm)kapis leidus (kana, porgand, lillkapsas, sibul, küüslauk, makaronid), nii et nüüd on kõht ka mõnusalt täis. Peakski vist magama ära sättima, saaks vähemalt korralikult välja puhata end. 

Sushi, väike veints ja português

Juttu ka!

Kuna ma olen lubanud ja ilmselt tuleb seda ka teha ja kuna varsti ei mäletaks enam midagi, siis siin see on. Küll kiiruga kritseldatud, et saaks ka magama veel täna minna, aga siiski...

Reedel ärkasime üles, käisin pesus, sõime hommikust ja läksime kooli. Seekord jõudsime kiiremini kohale ja protokolli ka ei saanud, sest tulime enne Gaiat maha ja lippasime ülejäänud tee jalgsi.
Keeletunnis saime india pähkleid ehk cajusid maitsta ja selgeks, kuidas end tutvustada ja palju muud. Ülehomme on arvestus. Üsna põnev, arvestades seda, et me pole nagu midagi õppinudki. :D
Niiiiiii mõnus ja soe ilm oli. Ilmselt selle aja jooksul mõnusaim ilm. Oleks hea meelega kodus päevitanud terve selle päeva nagu Kristi seda tegi, aga noh, keegi peab keelt ka õppima.
Igatahes lippasime pärast tundi linna peal. Käisime ESNi kontoris kaardi ja Lissaboni tripi kohta uurimas ning lõpuks otsustasime rissoisi haarata ja kohvi juua ühes tänavakohvikus.
Pärast seda tulime koju ja edasi ei teinud ilmselt midagi väga erilist, sest muidu oleks ilmselt meeles olnud.

Laupäeval ootas meid eest plaanitud külastus Braga linna. Pidime national parki minema, aga kuidagi tuli välja, et Karolin oli haiglast ja ka netist kuidagi hoopis muud moodi aru saanud ja see asub üldse teises linnas, nii et great success again! Me muidugi uskusime, et oleme õiges kohas. Sammusime uhkelt mingite matkasellide järel, lootuses, et nemad ju raudselt sinna teel on. Varsti kadusid kuskile põldude ja majade vahele ära ja seal me siis olime - lost again! :D Küsisime suvaliselt tädilt teed ja kuna tema inglise keelt ei falonud, siis kutsus meid endaga kaasa kellegi juurde, kes seda teeb. Täpsemalt õe maja juurde, kust siis mingi tüüp välja hüppas ja meile seletas, et me oleme suht vales linnas või nii. :D
Igatahes nagu ma juba nende lahkusest rääkisin, pakkus ta kohe muidugi, et võib meid linna tagasi viia, sest me olime ikka tükk aega mägede ja metsade poole suunda hoidnud. Saime siis ägeda bemmiga linna tagasi ja panime seal suvalises mini-pargikeses pikniku püsti. :) Pärast käisime tiiru poodides ja siis ei jäänudki muud üle, kui koju tulla. Aga linn oli ilus! Tõesti oli! Nii palju, kui me seda vähemalt nägime. :) Vähemalt oli odav trip. Rongiga tund aega sõitu ja 7 eurtsi edasi-tagasi, nii et why not.
Koju tagasi jõudes võtsime poest väikesed sangriad, jõime neid, rääkisime elust ja olust ning kuulasime romantilisi klaveripalu youtubest. Lõpuks tahtis Kristi välja minna ja no mõeldud-tehtud! Enne veel käis saiko naaber alt korruselt meil ukse taga tagumas ja tegi seal killivaid liigutusi ukse taga, aga no ilma naljata, mis tähendab, et me ei tohi RÄÄKIDA ka pärast 11?
Kutsusime siis takso ja läksime kõigepalt Boheme istuma. Siis otsustasime MoreClubi minna ja no täitsa sai juba tantsida. Imekombel ei olnudki sellist rahvast nagu tavaliselt.
Koju tulles traditsioonilised võikud ja siis magama.

Pühapäeval ei teinud pool päeva midagi ja teisel poolel läksime linna trenni. Italo kaudu saime mingisse spordikluppi tasuta proovipäevale. Päris mõnus oli. Jõusaal ja kõik erinevad trennid (nagu Eestiski ikka) ning isegi ujula-saunad. Nüüd me ei suudagi otsustada, kas hakata seal käima või mitte, sest see klubiga liitumise tasu on iseenesest päris kopsakas, kui arvestada ka seda, et me nagunii ei JÄÄ sinna spordikluppi ju eluks ajaks.
Jõusaalis rassisime siis mingi aja ja no tahtsime ujuma ka minna, aga seal peab trikoo (mitte ujukad!) olema ja no ilmselt jäi minemata siis. Istusime hoopis saunas ja no mõnus oli küll üle pika aja. :)

Tööpäevad on olnud tavapärased. Õhtuti oleme Kristiga jalutamas käinud, et midagigi teha - mitte kogu aeg toas istuda. See nädal olen pyxises. See tähendab, et käin mööda haiglat erinevates osakondades ja täidan läbi arvuti kappe ravimitega. Nii ägedad tädid on mul seal ka, kes õpetavad keelt ja on üldse kogu aeg nii heas tujus. Pärast tööd kohe endal ka alati hea tuju tänu nendele! :)

Homme on viimane tööpäev ja siis tuleb hakata siiralt portugali keelele keskenduma. Seega viimane aeg otsad kokku tõmmata ja soovida teile head ööd!

Täpselt kuu!

Kuna muljetama ei jõua enam täna hakata, siis panen meeleheaks vaid pilte laupäevasest Bragas käigust. 

PS! Juba ongi ÜKS kuu läinud. Uskumatu kiirus! Endile tundub nagu oleks siin vaid heal juhul nädal-kaks veetnud.

Ate amanha!

Äpardustejada

Hello there!

Ma lihtsalt ei saa aru, millega me selle kurja ära oleme teeninud, mis meile IGA päev siin osaks on saanud. Kahjuks nüüd on nendest sündmustest juba nii mõnigi päev möödas ja emotsiooonid ei ole enam ILMSELGELT nii ehedad, mis esmapilgul, aga kirjeldamist väärivad sellegipoolest, sest nendel hetkedel on mul olnud küll selline tunne, et KUIDAS SEE VÕIMALIK ON - homme otsin lennu koju! :D

Alustan siis teisipäevast. Kuna meil oli haiglast vaba päev, aga karnevalile minek oli rongide streigi tõttu peaaegu ilmvõimatu, siis otsustasime sellegipoolest natuke kultuursemad olla ja linna muuseumitesse minna. Ilmaga küll väga ei vedanud, sest noh, olgem ausad, vihma sadas. Haarasime siis mu vihmavarju ja läksime sellegipoolest. Karoliniga kahekesi, sest Kristil oli tarvis siiski tööle minna ja too päev veel õhtusesse vahetusse.

Läksime siis linna, et külastada veini-(ja trammi-)muusemit. Ekslesime tük aega jõe ääres edasi ja tagasi, sest ei olnud kindel kaardi peale vaadates, kas see maja peaks jääma veel kaugemale või mitte. Selle vantsimise peale said juba jalad ka märjaks, sest mu viie-eurised saapad hakkasid juba vihma läbi laskma. Hoolimata külmast, otsustasime vahelduseks ära käia ühes teises muuseumis, mis sinna samma teele jäi - transpordi- ja kommunikatsioonimuuseumis. Vaatasime vanade autode väljanäitust ja majamuuseumit. Autod olid ÜLIägedad - alates 19. sajandist pärit päris autod (ja pildid ja mannekeenid) ning majamuuseum selline tavapärane - vanad dokumendid, pildid, tööriistad, templid, trükimasinad, keemiatarvikud jne-jne. 

Küsisime siis sealt tädi käest, et kus see veinimuuseum asub ja ilmnes, et me oleks siiski veel pidanud natuke edasi kõndima. Kohale jõudes muidugi tuli välja, et see oli tollel karnevali päeval üldse kinni. 

Ega's siis midagi. Lippasime siis oma märgade jalgadega (sest Karolinil olid baleriinikad jalas ja noh, eks ikka saavad lõpuks jalad vihmaga märjaks) siis linna poole tagasi ja kuna me tahtsime ESN kontorist ka läbi käia, et need kaardid endale teha, siis tundus nii loogiline kohe otse proovida kuskilt tänavatest minna. Not good idea! :D Sest me lihtsalt ekslesime mäkke üles ja üliväikeste kõnniteede peal ringi, nii et vahepeal oli küll selline tunne, et kas saab veel ülse enasi kõndida või lõppeb tänav enne lihtsalt ära. No ligikaugu 45 minutit tuiasime ringi ja lõpuks jõudsime enam-vähem SAMMA kohta välja, kust me seda "short-cuti" enda arvates tegema hakkasime. Normaalne, selles suhtes... ja mitte et jalad märjad oleks olnud. :D

No lõpuks suure ekslemise peale leidsime selle õige kontrori ka üles, AGA see oli SAMUTI kinni, seega võtsime lähedalasuvast kohvikust kerged rissoisid, saiakesed ja kohvid. Sõime need püstijalu mingi puki taga ära, sest välja ju istuma minna ei saanud ja sees polnud selliseid laudu. 

Siis kiirustasime kähku koju, sest jalad olid selleks ajaks küll lihtsalt ära külmunud. Kuna Karolin oli oma võtmed "ära kaotanud", siis pidin mina enda omad kuskilt koti põhjast välja koukima, sest ma polnud neid veel kordagi katsetanud. Sõitsime liftiga ukse taha ja oh õnnetust - minu toaukse võti on mingi imelik ja ei lähe sissegi sinna lukuauku. Lihtsalt katastroof! Mitte midagi teha ka ei saanud. Helistasime siis lõpuks Kristile ja küsisime millal ta võiks koju jõuda. Ametlikult oleks pidanud kümneni olema, aga tema arvas, et nii kaua ei lähegi (kell oli siis 7). Mis siis ikka - läksime siiasamma kodubaari, tellisime pokaali mingit jooki (Karolin portveini, mina mingit likööri), proovisime Inesele helistada, aga ilmselgelt ta ju ei vasta ja jäime Kristit ootama, endal jalad külmumas. 

LÕPUKS kella kaheksa paiku sai Kristi JUBA koju, nii et vedas meil, selles suhtes. Igatahes pärast tegime sinepivanni ja jõime natuke Karolini Amarulat.

Tollest järgmine oli ka väga huvitav päev iseenesest. :D Läksime hommikul kenasti haiglasse, tööpäev oli tavapärane. Lõuna ajal käisime seal söömas - supp, praad, magustoit ja salat maksab 4,10. Pärast oli kõht nii täis, et olla ei jõudnud. 

Pärast tööd mõtlesime, et vaatame esimest korda, äkki saame bussiga koju sõita, sest sel juhul ei peaks nii palju kõndima, kui metrooga sõites. Õige buss JUST oligi ees ja no ei jäänudki midagi üle, kui lihtsalt joosta. Hea plaan vist ei olnud, sest alles sõitma hakates meenus, et me võisime ka ju valelt poolt peale istuda, sest meil üldse ei olnud aega ju vaadata. Ilmselgelt seda me tegimegi, aga saime sellest aru alles siis, kui juba mingid teised tsoonid tulid. Mõtlesime siis, et nüüd ei jää midagi üle ja me peame terve ringi kaasa sõita(pikk see ikka olla saab, eks?), sest kui muus tsoonis maha tulla, siis peame KINDLASTI ju pileti ostma, sest meie kaarti ei saaks valideerida seal. Jälle väga halb mõte, SEST me sõitsime TUND aega lõpp-peatusesse. Ja siis ka muidugi kupatati meid bussist välja, sest sellel konkreetsel bussil sai ilmselt tolleks päevaks tööpäev läbi, nii et me pidime IKKKA lisapileti ostma. Ja muidugi tund aega tagasi sõitma. Lihtsalt NIIIII unbelievable kui veel olla annab. :D

Igatahes lõpuks kui 2(ja peale) tundi hiljem koju jõudsime (naeruväärne, ma sõidan Tallinnast koju rongiga sama kaua :D), oli küll kõht maailma tühi. Sõime ja no ülejäänud õhtu möödus ilmselgelt jälle lebotades. 

Neljapäeval oli sõbrapäev ja ma ärkasin sellepeale üles, kui Kristi meie vannitoast minema hiilis. Oli meile šoksid nii armsasi kraanikausi servale pannud. Ärkasin üles ja hakkasin hoogsalt pannkooke meisterdama(mille taigna ma juba eelmine õhtu valmis segasin)no nii sõbrapäevaks, samal ajal kui Karolin veel magas ja Kristi pesemas oli. Päris hea oli üle nii pika aja pannkooke süüa. :)

Haiglas oli tavapärane päev. Ikka need kastid ja saatelehed veel. Järgmisest nädalast olen uues kohas. 

Pärast tööd leppisime kokku, et lähme kõik koos kinno. Selleks pidime sõitma bussiga (seletati haiglast, et peame maha minema pärast mingit ringteed ja siis seal on mingi shoppingu center) ja no mitte, et me 8 peatust varem maha ei läinud, sest seal migni ringtee sarnane asi just kui oleks olnud. Ekslesime siis nagu peata kanad kuskil jumala suvalises kohas ringi ja pidime juba üle suurema (kiir)tee hakkama jooksma, aga siis otsustasime ikkagi inimestelt küsida. No ja lõpuks mitme pea peale kokku saime teada, et peame uuesti bussile minema ja edasi sõitma, sest see on tunduvalt kaugemal. Kuna me olime aga vahepeal sisenenud juba võõrasse tsooni, siis ILMSELGELT pidime JÄLLE pileti ostma. :D

Igatahes lõpuks olime õiges kohas päral, aga kinno ikka minna ei saanud, sest filmivalik oli nii nigel ja pooli olin mina näinud ning ühte, mida isegi oleks läinud vaatama hakkas alles pool kümme ja kell oli sel momendil alles 6 kanti. Selle asemel sai SUSHIT süüa. Üle NIIII pika aja. Õhh, kuidas ma seda juba igatsesin. Nii väike ports oli kahjuks ja üsna kulukas, aga vähemalt SAI maitse suhu. :)

Pärast seda vaatasime korraks Continenti toidupoodi, kas seal oleks sushi-asju ja hakkasime metroojaama otsime, sest otsustasime linna Bohemesse istuma minna. Algul ei leidnud seda metroojaama ja küsisime abi ning ausalt, ma lihtsalt suuda seda sõnadesse panna, kui heatahtlikud inimesed siin riigis on. Kõik kohe tulevad ja näitavad ja on lausa nõus autoga kuskile viskama kui tarvis. Õnneks leidsime ikka lõpuks niisama selle koha üles, nii et ei pidanud selle tädiga sõitma minema, aga jah, nii on. 

Igatahes KÕIK olid NII kindlad, et me istume praegu õigelt poolt metroole peale, sest lihtsalt loogiliselt tunduski kesklinn seal pool ja kellelgi ei tulnud pähegi igaks juhuks üle kontrollida. Pileti pidime ka kõigele lisaks ostma, sest olime endiselt vales tsoonis. Igatahes me tegime seda JÄLLE. Sõitsime ligikaudu 40 minutit vales suunas ja selle avastasime ka 2 peatust enne lõpp-peatust, et me sõidame vales suunas, sest kõik inimesed läksid järjest maha ja metroo jäi jube tühjaks ning kõigele lisaks "ei saa ju see kesklinn niii kaugel ka nüüd olla". Siis sõitsime sama kaua tagasi ja voila oligi juba õhtu käes, kui kesklinna jõudsime. 

Istusime siis Bohemes paar tundi. Jõime veintsi ja sõime erinevaid snäkke - juustu, friikaid ja röstitud saiu oliiviõliga. Nii mõnus! :) Koju tulime viimase bussiga, et reedeseks portugali keele tunniks ikka välja puhanud olla. 

Reedesest ja nädalavahetuse tegemistest muljetan ilmselt järgmises postituses, sest kes see ikka nii pikkasid postitusi lugeda viitsib. Pilte võin lihtsalt panna pärast keeletundi linnas veedetud ajast, et lõbusam lugeda oleks. :)

Let the trip begin!

Mul eilne tekst pooleldi valmis, aga postitan selle ilmselt õhtul, kui reisult tagasi oleme, sest momendil pole enam aega lõpetada. Lähme Braga linna. Whoop-whoop! Nüüd... kohe. Tsau!

Pildid-pildid

Ma olen jälle hilinenud oma postitusega, aga sellesse kahjuks veel juttu ei tule, sest nii palju on rääkida ja ma pean enne natuke aega hoogu võtma... Ehk millalgi õhtu poole. :)

International party

Eile ärkasin tavapäraselt kõige varem üles. Panin arvuti käima ja tegin endale sidrunivett. Päike juba paistis ja kõik tundus ideaalne järjekordseks päevituse-päevaks. Siis ärkasid teised ka üles ja me otsustasime Karoliniga jooksmas ära käia, kuigi mu põlv sai mitu päeva tagasi kannatada ning ma usun, et see jooksmine ka just eriti paremaks seda olukorda ei teinud, aga vähemalt sai liigutada end veidi. :)
Siis tulime tuppa tagasi. Tegin kiire pesuskäigu ja ajasin bikiinid selga, et mitte kaotada väärtuslikke minuteid päikesepaistes, mida teised juba nautisid.
Mingi hetk tegi Karolin meile kaerahelbeputru ja elu oli nagu lill, kuni kuskil kella kolmeni, kui päike meie rõdult ära minema hakkab. Siis ei jäänud muud üle, kui riidesse panna ja poes ära käia, sest tekkis mõte teha kookoseküpsiseid norrakate juurde kaasa, kuhu me õhtuks kutsutud olime, aga kookoshebeid polnud. Mina tahtsin väga kreemilikööri ka osta, aga kuna mini precost oli see JUST NÜÜD otsa saanud (kuigi iga päev olen vaadanud, et nii odav ja peaks ostma igaks juhuks, aga selline see elu on), siis pidin veel Lidlist ka minema läbi lippama.
Tulin koju tagasi ja küpsise-taigna tegu juba käis. Siis sõime, kärsatasime kookosküpsised alt ära (siiski esimene kord ahjuga ja no eks siis teinekord teame, et alt küpsetab tunduvalt tugevamalt) ja hakkasime tasapisi end sättima. Käisin üle saja aasta jälle vannis (sest viimati sai seda tehtud kunagi, kui vanaema alles Tartus korteris elas ja siis oli see alati "see", mida sinna minekuga seoses väga ootasin) ja nii see aeg läks.
Lõpuks oli juba kell 8 paiku ja üheksaks olime kutsustud, nii et haarasime oma küpsakud ja veintsid-joogid ning lippasime metroo peale. Käisime veel oma vanast elukohast, hostelist ka läbi, sest iga laupäev on ju Caipirinha night ja Kristi juba igatses seda. Üksiti pidime mu kapsuni kohta ka uurima, mis salapäraselt õhku haihtus, nii et ma lihtsalt ei tea, kuidas selline asi võimalik on. Kahjuks ei saanud kumbagi, sest MISKIPÄRAST oli hoopis Porto wine-kokteils night ja laime neil ei olnud.
Lippasime siis kiirelt metroole ja peale ärevat momenti, kas me ikka saame niimoodi järjekordselt ÜHE peatuse üle silla sõita, et kontrolöre peale ei tule, olimegi juba õiges kohas ja no olgem ausad, nende piigade vaade jõele ja nendele tuledele on miljoni-vääriline. Peale norrakate oli seal veel posu belglannasid, kellest 2 nagunii elavadki nende norrakatega ja keda ma teame juba keeletunnist, taanlanna, poolakas(poolalanna sounds weird:D) ja meie, eestlased. Sai muljetada ja naljatada mõned tunnid ning pärast keskööd liikusime klubisse Pitch, kus pidi toimuma siis Erasmuse pidu -  ladies night. Põhimõtteliselt kohe, kui olime välja jõudnud, hüppasid norrakad mingi suvalise maasturi peale, nii et väga külalislahke neist iseenesest, eks. :D Aga no kuna meid oli nii palju, siis oli suhteliselt ükskõik sellest. Mingi hetk saime ühe takso rajalt maha ja meie kolm ning üks belglanna, läksime selle peale. Peale meie sihtpunkti avaldamist oli taksojuht üsna ähmi täis ja vehles seal nii mis kole ega saanud aru, miks me nii hilja õhtu küll randa peaks tahtma minna, kuigi no me ei hääldanud seda kohe ÜLDSE mitte sarnaselt beachiga. Lisaks sai sada korda mainitud sõna club, aga noh ega ei imesta - nendel portugaallastel on ikka raskusi selle inglise keelega. Igatahes lõpuks lasime end Aliadose metroojaamani viia, sest belglanna pidavat teadma, kuhu õige koht jääb.
Peole sisenedes oli jälle tarvis ESN kaarti näidata, mida meil ilmselgelt pole, aga no "me pole neid veel kätte saanud" lause kõlbas ka (järjekordselt) sissesaamiseks, sest 12 € küll maksnud ei oleks ju. FB lehel oli ka kirja, et "naistele üllatus" ja selleks oli roos ja imehea šokolaadikomm.
Maren ja Hege (norrakad) olid juba kohal, kuigi me küll arvasime, et neid me küll ename ei näe (vähemalt tollel õhtul). Ootasime teised tüdrukud ka ära ja no algul oli küll imelik muusika ning vähe rahvast, nii et me kaalusime isegi vahepeal ära minekut norrakatega koos, aga siis tuli mõni parem lugu ja me otsustasime jääda... ning sõrmenipsuga oli klubi lihtsalt NIIIIIII ülerahvastatud. Ausalt, kui me mõnda normaalset kohta siin ei leia, siis me ei lähe vist enam kunagi ühtegi kluppi. Uskumatu! Ma küll pole Eestis nüüd kuigi palju kuskil klubides käinud, aga IGATAHES on seal olnud tunduvalt rohkem "ruumi" kui siin. Jah, isegi Nimeta baaris ja Shootersis, kuigi need on ikka normaalselt rahvast täis alati. Lihtsalt sammugi ei saa liigutada, inimesed siiberdavad kogu aeg edasi-tagasi mööda ja veab, kui mõne joogipoolisega pihta ei saa. Noh, ütleme nii, et mul ei vedanud. Nagu need klubid oleks kummist, muudkui tuleb ja tuleb seda rahvast.
Igatahes väga kaua ei lasknud närvirakkudel hävida ja otsustasime koju minna. Ja oh, seda nalja, ukse taga oli veel vähemalt 15-meetrine järjekord, nii et ma ei tea kohe, mis inimesed need sellised on, kes vabatahtlikult sellisesse sipelgapessa minna tahavad - tantsida või rahulikumalt aega veeta seal nagunii ei saa.
Vähemalt muutuvad taksosõidud kord-korralt üha odavamaks. Eilne oli lausa rekord - 5,60! Kodus sõime veel tavapäraselt kõhud maailma täis ja pugesime põhku ära. :)

Täna oleme lihtsalt terve päev toas passinud, sest varasem päiksepaiste said otsa ja kogu päev on ainult sadanud. Midagi erilist teinud ei ole. Lakkisin küüsi, koristasin nipet-näpet, panin pesu pesema, tegime koos kartuliputru ja kastet ning nii see aeg läks. Mingi hetk tegin uinaku ja nüüd lõpetasime tunnike tagasi "The Holiday" vaatamise. Kellaajaliselt peakski juba magama, aga ma pole kuigi kindel, kuidas see mul õnnestub.
Ühesõnaga oleks tark vähemalt katsetamagi minna, sest homme on järjekordne tööpäev.

Bye! :)

Sulle, kes Sa kaugel!

"No walk, no talk, no shower after 11 PM, is it clear?"

Me ikka normaalsed huligaanid siin Portos. Käidi kuskil 8 ajal ukse taga meil. Alt korruselt keegi.. et me tekitame pidevalt hirmus palju lärmi. ARE YOU KIDDING ME??? Need seinad peavad siis küll paberist olema, kui MEIE müra tekitame. Ilma naljata! Me pole MITTE midagi teinud siin korteris. Me alles nädal aega tagasi kolisime siia ju. Nädala sees oleme juba 11 paiku magama läinud ja muidu oleme ka vaikselt olnud või linna peale läinud(ja seda ka ENNE 11-t tavaliselt, sest siit minek võtab rohkem aega kui hostelist, kust võis vabalt alles keskööl või hiljemgi uksest välja astuda), aga KORDAGI pole toas lällanud-laamendanud, liiga kõvasti muusikat kuulanud ega midagi sellist. Või noh, kui kõvasti on üldse ühest läpakast võimalik muusikat lasta. Me ei kuule isegi tahatuppa, kui läpakas elutoas, nii et no MIDA? Samahästi võiks me ka üles korrusele minna sõimama, et seal keegi hommikust õhtuni kontsakingadega mööda tube traavib, nii et kabjaplagin taga. Uskumatu! Ja tema viimased sõnad on pealkirjas ära toodud, nii et ma ei teagi nüüd, kuidas ma siit elutoast pärast oma toani jõudma peaks. Kell on pool 12 siiski juba ju. 

Eile läksime siis linna ENNE 11 juba. Lippasime oma põhi-tänavale ja külastasime La Boheme-t, kus siis head ja paremat sai maitstud - malibukokteili ja ÜLI-ÜLIhäid tursapiirakaid. No tegelt neil siin TUNDUVALT peenem nimi - rissois de bacalhau - igatahes need maitsesid taevalikult. Ostsin täna ka Lidlis shoppamas käies (õõõõõõhh, iga kord, kui poodi lähme, tuleme nagu kaamlid sealt tagasi) sarnaseid asju ja loodetavasti on peaaegugi sama maitsvad. 

Siis otsustasime mingi koha üles otsida, kus pidi erasmuse pidu toimuma. Tuiasime, mis me tuiasime, aga üles leidsime ja seda ka oma peaga, sest eelmine kord me küsisime umbes 5 korda teed, kuidas õigele tänavale jõuda, sest hakkasime natuke teisest kohast mäkke üles tüürima ja kohe oli kõik segamini. Ma räägin, need majad ja tänavad on siin ikka NIIII segadusttekitavad. Totally lost pidevalt, noh. :D
Igatahes too pidu oli nii jube, et tulime sealt kiiresti tulema. Läksime veel korraks Galeria de Paris tänavale ja hüppasime korraks MoreClubi(nüüd tean selle koha nime, kuhu Kristi oma jaki ära kaotas ning sellest ei teatud midagi, nii et keegi sai jaki ja üliilusa salli võrra rikkamaks tookord), et ikka paar tantsugi teha - noh liigutamise mõttes.

Täna pool päeva päevitasime...

...siis käisime shoppamas ja endi toiduvarusid täiendamas ja mingi hetk nüüd õhtul tegin väikse uinaku, sest pea oli sellest päikesest (ja võibolla ka ülitugevalt ümber pea olnud prillidest) tuikama hakanud.

Siis ärkasin üles, kuulasin selle naabri kärkimist, ampsasin natuke üht-teist ning lõpetuseks vaatasime kõik koos ühe armsa ja mõnusa filmi - Letters to Juliet - otsa.

Ilmselt lähen teen nüüd ninja-style'i ja püüan hääletult hambad puhtaks pesta ning voodisse heita.

Täidan kohtusi

Kuna mul erilisi pilte siia lisada ei ole, siis panen mõned niisama pildid meie söökidest ja romantikatest. 

Muud pole eriti midagi muljetada. Teeme natuke sangriat ja siis lähme linna, sest homme jääb keeletund ära.

Ilusat õhtut!

Lemoni-raks!

Eile läks kuidagi õhtu nii kiirelt, et ei jõudnudki enam midagi muljetama hakata.
Tööl oli tavapärane. Võtsin tellimuse, kasti ja hakkasin asju järgemööda kasti toppima - ei midagi konti murdvat ja kusjuures mulle täitsa meeldib.
Pärast tööd käisime mingis tsaina-poes, mis meie metroojaama ja koduvahelisele teele jääb. Ostsime mingit lampi träni kokku, sest no kõike on ju "nii vaja". Alustades siis küünelakkidest ja küünaldest, lõpetades mingite imelike riidest kotikestega, mis on lõhnavaid kivikesi/moodustisi täis.
Kodus sõin kõhu kõigepealt ülitäis, sest lõunal pidime ainult küpsakute ja jogurtitega leppima, sest söögitoa mikrokad olid katki ja teise korruse söögituba tundus liiga keeruline leida olevat. Siis passisin netis, tegin Kristile ilusaid küüsi ja halvustasin teiste plaani kaminasse tuld teha. Polnud kasu, ikka tegid... ja ilmselgelt hakkas mingi hetk (sest algul tõmbas VÄGA hästi) miskipärast suitsu sisse ajama ja lõpuks oli terve elutuba ja köök suitsuvinesed. Hoidsime rõdu ust täiesti pärani, aga IKKA tahtis mõistust peast pühkida see ving.
Ma räägin, kuulake mind, ma olen tarkust täis. :D
Ja tarkusest rääkides - IGA JUMALA päev tuleb minu juurde mitu inimest, kes hakkavad (ilmselgelt hääletoonist ja näoilmest aimates) millegi asukoha kohta midagi küsima. Kas ma olen tõesti sellise näoga nagu ma teaks kõigest kõike või miks just MINA? Koridorid ja tänavad on inimesi täis - ei, ikka läheks küsiks kõige "võõramaisema" välimusega neiult - ta kindlasti teab! Ja siinkohal ei ole küsijateks mingisugused "juttu teha soovivad tüübid", vaid peamiselt vanemad inimesed (kellest enamik ka naised). Ma ei saa arugi, mida nad tahavad, rääkimata sellest, et ma neid siis ka reaalselt aidata oskaks. :D
Jõudes jutuga sinna tagasi, kuhu ma ennist jäin, oli lõpuks juba nii uimane seal toas olla, et ostustasime välja jalutama minna. Või no tegelikult oli juba päeval küpsenud valmis mõte otsida mõni sidrunipuu, kust saaks sidruneid pätsata. Veel parem, kui leiaks mandariinipuu, sest kõik AIAD on neid täis, aga oleks siis mõni puu kuskil tänaval ka nii nagu Türgis näiteks laimipuid - seda mitte.
Jalutasime siis ühe aia juurde, kust me lootsime ulatavat mõne sidruni murda, kuid seal oli ikka totaalne tänavavalgustus+liiklus ja üle tee seisis kõigele lisaks ka üks mammi, kes bussi ootas... Jalutasime siis veel ja veel ja leidsime lõpuks mingi natukene kõrvalisema tänava ja kõrge kivimüüriga aia, mis oli siiski elumajast piisavalt kaugel, et me sealt mõne lemontšiku pätsata julgeks. Vana raksu-äss Kristi (kes nendest sidrunitest KÕIGE VÄHEM hoolis) kappas ilma mõtlemata kohe hoovi, rabas mõned sidrunid ja olemas nad olidki. Me Karoliniga ilmselt istuks siiamaani seal müüri peal ja "võtaks hoogu" vm.
Eile enne magama minekut tuli hundi-isu ja ma sõin vist kõike, mida võimalik oli. Magada ka pärast seda öösel eriti ei saanud ja no ma eeldan, et sellepärast, nii et täna peaks natuke varem voodisse minema, kui alles kella 12 paiku.

Hommikul ärkasin kolmveerand kaheksa üles, jõin kohvi, sättisin valmis. Haigla oli tavapärane.
Pärast tööd tsoplesime natuke siin kodu lähedal mini preço-s ja äärepealt oleks (mina!) niimoodi saanud ära käia, et midagi ei osta, aga siis jäid silma majapidamispaberid, deodorant ja vesi ja ikka läks kulutamiseks. :D
Siis käisin jooksmas, tegin natuke ka programmi-trenni, sest Karolin tahtis näha (ja ka kaasa teha), kuidas see asi mul käib ja nii ta läks.

Igatahes ma säästan end tühja jutu ajamisest ja poen põhku.
Boa noite!

Saia-pildikesi

Nagu ma eelnevalt maininud olen, on siin lihtsalt ülipalju igasugu saiakesi ja saiu, mida siis kõik rõõmsalt päevad läbi söövad. Meie portugali keele õpetaja näiteks ütles, et eelmine aasta oli siin üks iiri tüduk käinud, kes reaalselt lõpus oli NIIIIII paks, et oi-oi-oi, aga no ilmselgelt oli tal igapäevane söök Francesinha ka olnud, nii et väga ei imesta, sest see on ikka totaalne kaloripomm. Pluss veel need mingid kuumad võikud, mida õpetaja meid kunagi kevade poole sööma lubas viia. :)

Millalgi sai suvalisse tänavakohvikusse sisse astutud, kuigi eriti neisse minna ei tihka, sest küsida kunagi ju midagi ei oska ja siis lihtsalt võtadki käisest kinni teenindajal, vead akna juurde ja näitad näitad näpuga, mida soovid. 

Üldiselt on siin ENAMIK saiakesi munakreemiga, mida ma ka juba maininud olen, sest ükskõik missugune see saiake ka välja ei näe, ikka leiad seest munakreemi. 

See on meie Lanche, mis on ka väga hea. Meenutab ju teoorias lihtsalt kuumi võileivagrillis tehtud võikusid juustu ja mõnusalt soolaka singiga.

Ja pastel de natad, millest ma ka juba plädisenud olen, aga pilti veel lisanud ei ole.

Ja lõpuks portugali kohv. Üliväike ja ülikange... ja kui suhkru ka sisse lisada, siis on täpselt nagu mingi siirup serveeritune nukunõudesse. Seda on neil kombeks juua pärast sööki - ilmselt siis just kui eesmärgiga ergutada mõruainetega seedimist, aga noh, see on kõigest mu enda eeldus, nii et jumal seda teab, miks see tegelikult nii on... Igatahes sellist kohvi nagu meil eestis, siit juba ei leia. Piimaga kohvi austajatele on võimalik tellida mingit varianti, kus pool joogist on piim, aga muudest "variantidest" võib siin vaid und näha. :)

Ja söökidest nii palju veel, et minu tädid(ehk siis juhendajad) eelmistest nädalatest rääkisid mulle, kui kahju neil on, et välismaalastele alati Portugalist NIIIIIII mitte-tervislik mulje jääb, sest tegelikult nad ISE söövat hoopis tervislikumalt, kui see, mida igalpool söögikohtades pakutakse. Nad ei söövat üldse mingisuguseid friikartuleid, mida kõik kohad paksult täis on - see on lihtsalt osav ja lihtne söögikohale. Nad kasutavad enda söökides palju porgandit ja tomatit ja kindlasti oliiviõli. Ei prae üldiselt toite, vaid pigem küpsetavad neid ahjus või aurutavad/keedavad jne-jne. 

Igatahes inimesed ise on küll kõhnad siin ja seda ilma igasugu irooniata. VÄGA harva näeb tänavapildis selliseid tüsedamaid, nii et ei teagi siis, milles nende saladus peitub. :)

Haiglast nii palju, et olin täna uues kohas. Tegin seda magnumi-tööd nüüd. Tuleb saateleht, võtan sinise kasti, panen endale ratastega leti peale ja hakkan muudkui mööda riiuleid taga otsima õigeid asju õigetes kogustes. Mulle täitsa meeldis see töö sinnamaani, kui ma kogemata külmkapist (mis on nagu ÜLIM tehnoloogia - läbi arvuti võtad asju sealt välja: klikid ja trükid seal asjad sisse ja siis tuleb uks lahti, õige lett sõidab ette ja tuleke läheb põlema, kust õige asi võtta tuleb) 5 tk-i insuliini asemel 5 karpi võtsin. Õhh, siis läks küll tuju ära, kuigi see pole midagi hullu, sest nagunii selleks need üle kontrollitaksegi, aga ikkagi...

Igatahes käisin jooksmas ka täna pärast haiglat, siis pesus ja olin Köögi-Kata ning valmistasin pastat. 

Nüüd on sõrmenipsuga kell juba nii palju saanud, et tagumine aeg on end magama sättida. 

SUNday

Nagu eile lubatud, läksime poodi. Valisime muidugi ilmselt kõige kaugema kaubanduskeskuse meie korterist, sest meil oli ju kõike nii palju ja olulist vaja, mida lähemalt poodidest saanud ei oleks (a la 3 kilo kartuleid, eks, Karolin? :D). 

Istusime siis metroosse ja sõitsime kõigepealt kesklinna, et sealt ümber istuda ja Estadio de Dragaosse sõita. 

Tegime ilusast vaatest paar pilti ja püüdsime aru saada, kuhu poole me nüüd hoidma peaksime hakkama. 

 Siis leidsime lõpuks õige koha üles ja saim tsoplema hakata. Ma õnneks piirdusin seekord vaid ühe ilusa pluusiga, mis maksis naeruväärsed 3 eurot. Teised said vähe rohkem kleite ja asju. :)

Käisime poed läbi ja kuna kõht oli juba vahepeal tühjaks läinud otsustasime midagi ampsata. Valisime mingi pasta koha, kust ka kõiki pastasid ei saanud, seega võtsid teised mõlemad pasta carbonara ja mina kana-pasta-salati. Erilist maitseelamust meist keegi ei saanud, aga no kõhu vähemalt täis ja energiat juurde edasi-liikumiseks. Käisime veel elektroonikapoest läbi, sest Karolin tahtis sirgendajat osta ja lõpuks leidsime selle toidupoe üles, millest kõik meile rääkinud on - continente. Uhh, vot see on massive. Igatahes ostlesime end vaesteks (igal ühel läks ~30 eurot) ja hakkasime kodu poole minema. Kõigil 5-6 (mingit imelikku poolõhukest) kilekotti käes. Ilmselgelt Karolinil läks üks neist KOHE leti juurest minema hakates alt katki ja teine hiljem tänaval, nii et naerda sai ka oma jagu endi üle. Ronisime siis metroosse nagu õiged poodlejad kunagi ja ausalt - nende inimeste näod olid kuldaväärt, millega nad meid vahtisid. :D Aga noh me tegime sellist nägu kogu aeg, et meil ainult 1-2 peatust sõita. Loomulikult mitte sellist, et nad aru saaks, et me oleme tegelt teisest linna otsast end kohale vedanud ja nüüd kavatseme nende kottidega veel ümberistumist hakata tegema.
Koju jõudes oli kell juba päris palju. Istusin ja muljetasin natuke emmega, natuke Tõnniga ja siis otsustasime linna minna. Tegime veidi veintse ja sangriasid, sättisime valmis end ja kesköö paiku läksime metrooga linna.

Jõudsime linna ja mõtlesime teha väikese short-cuti õigesse tänavasse. Midagi läks nihu ja me olime totally lost, AGAIN. :D Siis küsisime umbes viis korda vähemalt õiget tänavat ja no ilma erilise raskuseta me lõpuks kohal olimegi. Läksime kõige pealt La Bohemesse, et üks sangria võtta ja siis läksime ühte teise kohta, aga no JÄLLE oli seal lihtsalt SELLINE rahvamass, et ei anna liigutadagi. Nagu väiksesed kilud karbis. Me ikka peame mõne parema koha endale otsima.
Võtsime esimese ettejuhtuva takso, sest nende hinnad olevat siin linnas kõigil samasugune, nii et erilist vahet ei olevat, ja sõitsime koju. Algul muidugi olime juba paanikas, kas ikka oleme õiges tänavas, aga kaks maja tagasi kõndides veendusime selles siiski. :D

Igatahes täna on olnud vägagi lebo päev. Lihtsalt maailma soojem päike on meie rõdul ja me lihtsalt pidime end juba pool paljaks koorima. :)

Nagu meil eestis nende õunapuudega. Õunad vedelevad ja mädanevad puu all, kellelgi neid "vaja pole", on siin sama asi sidrunitega. Mu süda lihtsalt tilgub verd seda iga päev rõdult vaadates. Hea meelega jooks sidrunivett või sööks sidrunikooki. Nommm.

Ja no üleüldine vaade meie lasnamäe majadele rõdult.

Igatahes mul on veel nii palju pilte ja asju, millest tahaks rääkida, aga täna ei ole vist enam kuigi hea mõte neid jagama hakata. Kell on siiski juba 12 läbi ja somebody must homme haiglasse tööle minema. 

Boa noite!