Mul tuleb blogimine välja ja puha. :D
Ma avastasin eile enne magamaminekut, et ma olen ühe raamatukogust võetud raamatu olen kuskile ära kaotanud vist. Aga kuna see esmaspäevaks loetud peab olema, siis saatsid õe Sadala raamatukokku. :D Tal oli sõbranna ka siin... Ja ma veendusin järjekordselt, kui asjalik mu õde on. Nimelt ei jäänud vist Kädile kohe see raamatu pealkiri meelde (''Maaõnnistus''), ta sõbrannale jäi. Hakkasid siis koridorri riidesse panema minema ja Helena(sõbranna siis) küsis, et kust nad seda raamatut tooma lähevad. Kädi ütles selle peale tähtsalt: ''Raamatukogust ju. :D Tead mis? Sa jäta meelde raamatu pealkiri, ma jätan selle, kust me selle tooma peame.''
Mu unenägu oli ka täna äärmiselt asjalik ja hästi meeles ja kuna ma nagunii, millegi muuga kui arvutis istumine ei tegelenud, siis saangi natuke juttu rohkem.
Nimelt olin algul kodus sõbrannadega ning kuna sõbrannad sauna läksid, siis me Tõnniga otsustasime seni linnas ära käia. Pärast seda olin ma järsku juba kuskil pimedas pealtvaatajaid täis saalis ja mängisin kellegi vastu hästi suurt(mõõtmeliselt ca. poksiringi suurune kabeväljak) kabet. Miskipärast sai mu vastane mu peale vihaseks ja tuli ise või saatis oma ''lõukoera'', igatahes mu poole jooksis mingi kalevipojasuurune koljat, kes nägi äärmiselt jube välja. Algul ma jooksin seal saalis ta eest ära. Siis põgenesin sealt. Kuna oli kolmekorruseline maja ja mulle täiesti tundmatu, siis jooksin lihtsalt mingeid trepi ringe. Raibe oli nii kiire ja jõudis mulle kogu aeg jube lähedale, siis üks hetk ma mäletan, et lükkasin ta täiesti jõust trepist alla, ta nägu sai isegi veriseks ja puha. :D Lõpuks ma otsustasin kuskil esimesel korrusel õnne proovida ja suvalist ust katsuda, lootes, et see lahti on ja mind õue juhatab. Mind soosis õnn, sest nii oligi. Jooksin kogu jõust mööda tänavalt, kuni möödusin ühtedest lastest, kes minuga koos hakkasid jooksma (arvates, et ka nemad võivad ohus olla vms). Üks hetk jooksid lapsed sellisesse tänava nurgal olevasse majja. Mina nendega koos. Mõtlesin, et peidan end pikali diivani taha, aga terve see kari lapsi tulid ka sinna ja diivanit nihutati nähtavalt seinast eemale. Pealegi paistis kellegi pea ja kellegi pool selga veel diivani kohalt välja. Mul oli juba maailmapaanika peal, eriti kui kuulsin välisukse häält. Kuid tuppa tuli laste ema, kes küsis, mida me seal diivani taga teeme. Selle peale ärkasin üles ning paari sekundi jooksul helistas mulle Tõnn. :)
Päevast juba enam-vähem rääkisin.
Laulmine oli ka täna olnud ja ma jälle olen olnud uimane ja midagi maha maganud. Kurat, minuga ikka juhtub seda vahel. :/
Enne värvisin pead ja tegin saiavormi. Ja nii see õhtu on möödunud.
Tsauu!
PS! Mu ema pikutas Kädi voodis ja hakkas sinna juba magama jääma, kuid Kädi tahtis tast hirmsasti lahti saada. Vastuseks pomises ema, et ülestõusmisega kaasneb veel õhtuste rituaalide tegemine, mida ta kohe(ajaliselt) ei viitsi teha. Seepeale ütles Kädi (järjekordselt) tähtsalt:''Tead? Sa võid ju jätta praegu hambad pesemata ja teha seda hommikul kaks korda, mis?''
Selline plika siis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar