Juttu ka!

Mul oleks tegelikult veel NII palju pilte siia panna, aga ma ei hakka parem. Vahepeal olen hoolega tööl käinud ja vabadel päevadel was working on my tan... Ja jooksmas hoolega käinud ja teinud KÕIKE muud kui seda siin!
Jutt jäi pooleli sinna maale, kus lubasin Inglismaast pilte panna ja juttu teha. Pildid viskasin suvaliselt siia üles, aga jutuga on natuke raskem. Esiteks juba sellepärast, et nüüd on jupp aega möödas ja mul pole enam NII päevalise täpsusega kõik meie tegevused meeles. Teiseks tegime lihtsalt nii paljut, et enne läheb päike looja kui ma omadega ühele poole saan. SEEGA...katsun kuidagi lühemalt kirjeldada kogu meie eluolu seal.
Kuna meie peretuttav Ken elab seal (täpsemalt Chelmsfordis siis), saime me tema juures olla terve selle nädala.
Läksime Ryanairiga, sest no ilmselgelt sai nõnda kõige soodsamalt. Maandus tema Stanstedi, kus läks umbes mustmiljon tundi, sest seal oli massive rahvamass, kes kõik ootasid läbi passikontrolli saamist. Kuna kell oli täpselt 12 läbi juba, siis mind kontrollinud ametnik oli niiii armas ja soovis mulle palju õnne sünnipäevaks! No ma ei tea... Ma isegi apteegis ei vaata inimeste sünnipäevasid, aga no mis me inglastest räägime. Maamuna viisakaimad inimesed ju!
Ken oli meil juba kenasti vastas ja ei imesta, kuna selle pool tundi, mis me tegelikult isegi varem maandusime, veetsime me veel tüki varuga sealsamuses kontrollis. Istusime korraks Costasse, et kohvijoogid võtta ja paar sõna juttu ajada...
No ilmselgelt koju jõudes läksime kohe magama.
Järgmine päev ärkasin kenasti hommikul üles, et jooksma minna. Ken kinkis mulle suuuure kommikarbi ja kaardi. Kaua joosta ei saanud, sest üsna selgest ja ilusast taevast hakkas järsku vihma sadama, seega pidin kiiruga otsa ringi keerama, et mitte läbi-märjaks saada (mida ma siiski lõpuks olin). Tagasitulles oli maja tühi ja härrased olid poodi läinud, et Tõnn saaks mulle maailma ilusaima roosibuketi osta.
Pärast seda sõime rikkaliku ja mõnusa hommikusöögi ja suundusime korraks Chelmsfordist läbi, Ken näitas paari tänavat/poodi, kus shopata saab, sest me olime talle selle soovist, juba varakult teada andnud. Kusjuures ma mõtlesin, et issand, see Chelmsford vist nii väike koht, et me peale RAUDSELT päälinna ikka shoppama minema, siis uskuge või mitte, KÕIK olulised poed (peale KIKO muidugi) olid seal samas olemas, nii et lihtsalt the best success!
Igatahes kaua too moment aega ei veetnud, vaid sõitsime Londonisse. Tegime seal autoga tripi, vaatasime selle koha üle, kus ta töötab ja sõitsime niisama mõnda aega ringi. Siis läksime Surreysse, Box Hillile. Mõnusasse Texase-hõngulisse restorani (Smith and western) sööma. Meil polnud õrna aimugi, mis me Tõnniga tellisime (ahvis mind), aga kätte saime sellised pisikesed tortillad soojakindlas kaanega nõus, aluse erinevate kastmete - a la guacamole, toorjuust, tšilli - ga ja küpsetatud köögiviljad (paprika, punane sibul, kaunad) kanalihaga, mis siis põhimõttelselt lausa põles veel, sest oli sellise spetsjomm kivist vaagna peal. Väga lahe igatahes! Ja hea ka! Kõht oli lihtsalt NII täis, et magustoitu lihtsalt ei mahtunudki!
Siis käisime Wokingis, vaatasime Tõnni vana töökoha ja maja, kus ta elas, üle. Ühesõnaga möödus esimene päev suuresti autos ja see oli ka ainuke päev, kui polekski tahtnud väga niisama ringi liikuda, sest vihma sadas. Ülejäänud päevad olid lihtsalt pöööööööörfekt ilusad. Kusjuures lausa USKUMATU kuidas meil vedas, sest ma arvan, et meist IGAÜKS teab, KUI ettearvamatu ja nõme võib Inglismaa ilm olla.
Ja nüüd ma ei mäletagi, kas too päev oli sellega ühel pool või läksime pärast suuri ringisõitmisi veel poodisesse ka Chelmsfordis, sest ilma liialdamata - kui me just kuskil Keni ja tema autoga sõidus polnud, olime me poodides. Põhimenüü nägi ette (eriti suurtes kogustes) Primarki, Matalani ja Sportsdirecti.

[Nüüd tekkis küll mõttepaus ja ma parem vajutan save ning lähen jooksen väljas natuke, sest õhtusöögist on ka juba piisavalt möödas, nii et saab vist liigutada küll end natuke :). Hiljem naastes muljetan endasi.]

Või siis kaks päeva hiljem...
Igatahes tollest järgmine päev käisime hommikul koos jooksmas ja siis tegime ühe korraliku tsoplemise päeva all day long. Too kord veel viis Ken meid linna, hiljem olime juba nii vilunud linna-koju jalutajad, et teadsime täpselt kõige-kõige otsemat teed.
Mingi hetk käisime Costas kohvitamas ja siis jätkasime oma retke. Hiljem õhtul mõtlesime kinno minna, aga me ei leidnud seda üles ja no tegelikult oli kotte ka üsna palju, nii et oleks ebamugav nagunii olnud. Käiaimr hoopis Riverside INnis istumas ja veidike kõhtu kinnitamas.
Koju jõudsime päris hilja, sest pidime Tescost ka veel läbi käima ja Tõnnile ohatise rohtu(see oli see hommikune jooks :D) ning läätsevedelikku ostma.
Neljapäeval oli Tõnni suur päev, seat Kenil oli talle/meile üllatuseks Arsenali staadionile tuur ostetud. Sõime hommikust ja Ken rääkis mulle juba oma plaanist, nii et mina teadsin, miks me Londonisse minema pidime. Tõnn veel seal staadioni lähedal ütles nii armsalt, et vaadake, siin ongi kuskil kohe see Arsenali staadium. Igatahes tuur oli päris huvitav, kui arvestada, et mind jätab see kuigivõrd külmaks. Arsenali kunagine super-mängija Charlie George tegi meile selle tuuri. Vaatasime nii kalleima Diamond clubi, kui ka riietusruumid-basseinid-intervjuu paigad üle. Tegime palju pilte, käisime lõpus muuseumi ka läbi ja oligi pool päeva juba läinud.
Pärast Chelmsfordi naastes tegime veel kiire shopingu enne kui poed kinni pandi. Ja too päev läksime koju bussiga. No esiteks niisama huvi pärast ja teisalt sellepäraust, et Ken meil seda teha palus, kuna ta tahtis koju süüa minna valmistama ja siis me jõuaks pärast kiiremini koju kui jalgsi.
Reedel käisime Maldonis... ehk linnas, kus me eelmine aasta laevukesega sõitmas käisime. Vaatasime seda mõõna seal, kuidas laevad põhjapidi mudas olid, võtsime kohvi/õlled ja istusime niisama päikese käes. Nii mõnus ikka!
Tagasi naastes tuli jälle väike tsoping, sest laupäev ja pühapäev olime juba arvestanud, et siis ilmselt enam selleks aega pole.
Kuna laupäeval oli roadtrip to itta mere äärde. Täpsemalt Horseysse ja sinna randa. Maaailma mõnusaim koht ja linnake. Kui ma Inglismaal elaks ja pensionil oleks, siis ma tahaks JUST seal elada. Rand oli ka super-lahe. Algil vaatasime, et oiiii, kui palju koeri meres ujumas on, sest rannas oli too moment üsna palju rahvast ja siis kuidagi tundus. Hea, et tegelikult hülged olid. :D Ja hea, et Ken ütles seda, me poleks pööranudki neile muidu erilist tähelepanu. Igatahes sinna randa oleks küll tahtnud igaveseks jääda. :)
Viimane päev oli püha söömingi, millekz Ken oli juba mitu päeva valmistunud. Tego oma n-ö. firma-India-toitu. Kahjuks külla tuli ainult vend tal, sest teistel oli kõigil mingid tähtsad-tegemised-reisid. Põhimõtteliselt päev otsa lihtsalt lebotasime, jutustasime ja SÕIME. :D
Õhtul siis pakisime kotid kokku, käisime Tõnniga poes, et Kenile kena kingitus meie poolt osta ja esmaspäeva öösel juba pidime üles ärkama, et varahommikuse lennuga Eestisse tagasi tulla. Turvaväravates oli lihtsalt niiiiiiii jõhker rahvamass ja nagu Murphy seadusena ei liikunud just MEIE valitud järjekord kunagi. Lõpuks peaaegu viimasel minutil põhimõtteliselt jooksime sealt otse lennukile. Milline närvikulu. Uskumatu!

Igatahes lõpu kirjeldamine läks nii pool-kiiruga, sest telefon hakkab varsti tühjaks saama ja me oleme juba Tallinnas, et esmalt saabule mingi sidurikomplekt osta ja siis laevale minna ning Soome sõita. How cool is that? Lähme Mariuse sünkarile ja ühtlasi näeme lõpuks pisikesed beebi-kaksikud ka ära! :)