Nüüdsest olen mina ka siis astunud eesti tööinimese raskesse ellu. Siiamaani on veel kõik hästi. Hakkama saan enda meelest normaalselt. Kuigi liiga palju veel küsin(ja sisimas pabisan veel), kust midagi saab, aga no see on andestatav. Ei saagi kõik kohe esimese kahe päevaga selge olla. Hetkel käin autoga veel, aga no mingi hetk ilmselt on kasulikum see rongi või bussi vastu vahetada. :)
Mis ma veel oskan niimoodi esmamuljete kohaselt öelda... meeldivad töökaaslased on, aga poošemoi kui palju venelasi - hullumaja. Ma ei oska ää-d ega möö-d nendele öelda. ÕNNEKS on nad piisavalt targad (ei lähe närvi, et miks nendega vene keeles ei räägita jne) ja saavad ikka niisamagi minust aru. :)
Mõlemal päeval olen 9 tundi töötanud. Esimene päev üheksast kuueni ja täna 11-st kaheksani. Üleüldse on see graafik seal üsna vaba ning arvestatakse kenasti kõige ja kõigiga.
Eile tulin pärast tööd koju, lebotasin mingi aja niisama ja lõpuks tuli Tõnn koos hulgima kompaniiga mulle mootorratastega järele, et siis kõik koos Aitu sõita ja soovijad saaksid end märjaks kasta. Nii jahe oli õhk kesköö paiku, kui me sinna jõudsime, aga sellegipoolest käisin ka vees. Mis siis, et KOGU AEG oli maailma suurim hirm vähkidele peale astuda. Ööpimeduses ei näe ju MISKIT. Vist ei astunud või siis rabelesin nii kiiruga sisse ja välja minna, et ei saanud arugi. Loodetavasti ikka mitte.
Täna olen pärast tööd nüüd torti teinud isale homseks sünnipäevaks. Kui selle üks hetk valmis peaks saama, siis lähen linna Tõnni juurde ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar