19 days to survive

Ilmselgelt ma ei oska kuskilt alustada. Esiteks on mul alles POOL lõputööd valmis ja aeg muudkui läheb. Üldsegi on mul tunne, et mu õppeasutus koolitab meist mingisuguseid multitalente, sest miks muidu me käime loengutes, teeme iganädalaselt arvestusi/eksameid ja samal ajal ofc peame ka lõputöö tehtud saama. Noh, eks me saame ka - mis meil muud üle jääb, aga ikkagi! KUI KAUA ma pole juba saanud trenni teha(sest 2 korda nädalas ujumas käimine ei liigitu minu puhul trenni alla) või kas või RAAMATUT lugeda. Isegi päevaste tegevuste hulka kuuluvate blogide üle tsekkimine tekitab stressi ja süümepiinu. 

KUI mul see lõputöö ükskord tehtud saab - oijah, ma ei tea, mis ma siis kõik ära teen. Kuduma ja heegeldama võin ka hakata, ausõna. Rääkimata mu tavapärastest kokkamistest ja muidu hobidest.

Kokkamisest rääkides, sain isegi üle PIKA aja päris korralikult köögis meisterdatud, sest mu emal oli eile sünnipäev ja laupäeval sai seda vanaema ning Siimuga peetud. Ausalt, süüa on siiamaani lademetes veel järel. Ma ei saa aru, miks me seda alati NIIIII palju peame tegema. Isegi Tõnni ennist mainitud kräsupea kook ei tekitanud minus mingisuguseid emotsioone, sest neid torte ole nüüd nädalavahetusega ikka lademetes söödud. 

Tiramisu tort (lihtsalt tortide tort ja sellepärast niimoodi ekstra välja toodud)

Niisama "väike" galerii, et hiljem hea vaadata oleks. 

Ja kui see üks kokkamine-söömine ning üldse kvaliteetselt veedetud lõbus õhtu perega sai ühele poole, tuli uus kokkamine käsile võtta, sest emal tahtis tänaseks töö juurde ka söögikraami viia. Tegin talle kartulisalatit, tuunikalavõileivatorti, mis lihtsalt on maaaaaaailma KÕIGE maitsvam võikutort ÜLDSE. Ja ei liialda! Mõtleks vaid, alles aasta jagu tagasi ma ei olnud veel tuunikala suu sissegi võtnud ja "teadmisel", et see on maailma vastikum (pardon, et niimoodi söögi kohta!) toiduaine. Nüüd olen seda juba mitu korda teinud ja oleksin suuteline vabalt suure kandikutäie seda üksi ära sööma. :D Paar soolast suupistet (a la täidetud munad) tegi isa ja minu teha jäi veel suur tort, mis oli (Tõnn, Sulle siis, kes Sa kogu aeg naerad mu retseptide "näpuga-rida-ajamist". :D Although Sa tead ise ka, et ma pole mingi pedant selles osas - isegi ei kaalu ja mõõda koguseid, vaid vaatan lihtsalt aineid) otsast lõpuni MU OMA looming ja olevat väga hea olnud. :)
Eile tegin poole ööni lõputöö väikest lõigukest ja lõpuks pärast mitut tundi voodis vähkremist jäin vist 4 paiku magama, mis siis, et kuue ajal pidin juba üles ärkama, et kiire kohvi haarata ja Tartusse radioloogia uuringutele sõita. Kenake udu oli, nii et ega teed väga näha ei olnud, aga no kuna mul aega ka ei olnud seal uimerdada(kaheksaks oli juba aeg ja pool tundi pidi saatelehe järgi soovitavalt varem kohal ka olema), siis jäi lihtsalt loota, et tee vahepeal "otsa" ei saaks.
Uuring kestis 20 minutit. Selle ajaks anti kõrvaklapid, kust teoorias oleks pidanud raadiot saama kuulata, aga see masin plärises kordades kõvemini, kui Randpere Liina seda rääkida suutis, nii et üsna igavalt veedetud aeg oli. Tulemused pidid otsa arstile saadetama, nii et mul ei jäänudki muud üle, kui poest läbi käia ja emale veel paar asja töö juurde lisaks osta ja siis koju tagasi sõita.
Käisin ema töö juurest läbi, aitasin tal natuke lauda katta seal ja siis tulin koju (ehk siis Tallinnasse lähen alles neljapäevaks). Magasin tunnike, tegin ühe neljapäevase ettekande "oma osa" ära ning nüüd olen ülejäänud aega üsna ebaproduktiivselt veetnud.
Ilmselgelt peaks nüüd (kui mitte lõputööd, siis VÄHEMALT) neljapäevase farmaatsiakorralduse arvestuseks õppima hakkama, sest kolmapäev läheb nagunii aia taha õppimise osas, kuna on jälle Tartusse arstivisiidile tarvis minna ja no ema tuleb ka kaasa, nii et ilmselt tuleb väike poetiir ka. :D