Teadaanne...

Nii palju aega on möödas viimasest postitusest ja vahepeal on paljut toimunud. Väga pikka juttu ei taha teha, sest mul nii palju plaane, mida tahaks teha. Vaba päev siiski! Alustades tubasest trennist ja kergetest spaarituaalidest ning küünte väskendamisest, lõpetades söögi valmistamise ja võibolla väikese solaariumiga... Ning õhtu poole saan ema ja õega kokku, et natuke poodides ringi vaadata. :)

Igatahes Ma alustan kuskilt väga kaugelt. Ja liigun kronoloogilises järjekorras, kuigi on asju, mida tahaks kohe kiiruga-kiiruga ära mainida. 

Kunagi paar nädalat tagasi oli mul nädalavahetuse lõpp ja uue nädala algus vaba ja me otsustasime Tõnniga minu juurde minna. Et no saunatada ja lihtsalt olla seal üle pika aja. :) 

Siis esmaspäeval läks Tõnn tööle ja sealt hiljem vennaga Leetu uut autot viimasele tooma. Mitte, et see nii oluline info oleks, aga teisipäeval olin ma Jõgevale hambaarsti aja pannud, sest mu tagumine - kunagi sada korda lapitud - hammas otsustas hiljuti pähklit süües ära laguneda. Läksin siis bussiga linna, tegin Tõnni ema juures üksi istudes ja raamatut lugedes natuke aega parajaks ja lõpuks oli mu surmatund käes. Ma ausalt. Siiralt. Kardan maailmas lihtsalt NIIIIIIIII väga hambaarsti ja õnneks ta ka teab seda, nii et ta ei vaata enam imelikult (ma usun), kui ma teda enne igat liigutust 5 minutit usutlen stiilis "EGA SEE VALUS POLE???". Ja uskumatu, kui see ka ei tundu, aga ma LUBASIN selle välja tõmmata. MINA! Või noh... arst ikka ise veenis mind ka tükk aega, aga juba see, et ma nõustusin. Bот это даа!

Igatahes polnud üldse hull. Ja mul tegelikult juba kunagi on ka ju kihv-hammas välja tõmmatud, aga ikkagi..lihtsalt nii õudne tundus. Kuid kui vähe see veel maksis! Mina veel mõtlesin, et kas minna enda arsti juurde tagasi või otsida Tartust mõni. Jumal tänatud, et läkin. Ma olen 100% kindel, et siin oleks see täpselt minu summa + kümnend-null otsa maksnud. :)

Siis käisin veel vahepeal tööl ja loomulikult tegin HOOLEGA oma hommikujookse, et ikka ükski päev vahele ei jääks. Ja lõpuks tuli järgmine nädalavahetus. Tali ka tagasi, aga ikka oli vaja jooksma minna, nii et jalad läbimärjad. Esimene õhtu ei saanud midagi aru. Sõitsin veel kenasti kursaõele Pärnusse külla, kus meil istumine-saunatamine oli ja kõik tundus OK. Kuna mul jooksu-riideid kaasas seal polnud, siis mõtlesin, et lähen siis kui Tartusse tagasi jõuan, aga miskitel võimsamatel jõududel oli oma arvamus sellest, kuna just enne bussile minekut hakkas pea valutama, siis tundus kurk juba tunda andvat, pidevad aevastused ja voila, Tartusse jõudes olin ma täiesti haige valmis. Köha, nohu, peavalu, ilmselgelt ka palavik. Seda kontrollida ei saanud, sest meie majapidamises puudub töötav termomeeter, aga ma usaldan oma vaistu. :D

Ja nüüd olen juba NIIIIIII mitu päeva jooksmata. Tunnen end sellepärast lihtsalt nii halvasti, sest ma olin päris siiralt eeldanud, et jooksen ikka kõik need sada päeva järjest (sest pshh, haige ma pole peaaegu kunagi, nii et mis see saab veel vahele tulla?). Eks siis tuleb hiljem need 6 vahelejäänud päeva tagasi tega, sest ma olen kindel, et homme olen juba back on track. Juba täna VÕIBOLLA oleks saanud minna, aga no mõni köhatus ikka veel tuleb ja mõne tunni tagant ikka veel peab korra nuuskama, aga muidu on küll juba täista hea olla. Tööl käisin ka terve see aeg nüüd. Inimesed kogu aeg küsisid, AGA MIS TE ISE KASUTATE? Ju siis oli näkku kirjutatud, et ma haige inimene. Aga üldiselt ma pole eriline ravimite kasutaja. Ainult äärmisel vajadusel. Tavaliselt mitte midagi, aga kuna ma olin siiski tööl ka ja minu jaoks oli hetkel oluline kiirelt terveks saada, siis nohule eukalüptiga meresoolapihustit ja ambroksooliga köhasiirupit. Palju teed ja lahustuvat suure konsentratsiooniga C-vitamiini. Kodus tegin iga päev auru ka eukalüptiga.

Ja lõpetuseks natuke (vähemalt mu enda jaoks :D) põnevamat juttu ka...

1. Nimelt ostsime Tõnniga endale mõned päevad tagasi reisipiletid ära ja lähme aprilli-puhkuse ajal (mille me samale ajale võtsime) Inglismaale. Ma nii excited juba sellest, et ei jaksa ära oodata! :)

2. Tõnni õde sai endale eile identsed kaksikud poisipõnnid. KUI LAHE seeee veel on?! Mitte, et ma arvaks, et kaksikutega raske pole või midagi, aga no ülim uudis ikka. Õnneks on kaks last juba vanemad, kes vajadusel alati väiksemate järele vaatavad, SEST väiksemaid on peale praeguste kaksikute on ju veel 3-aastane Liisu ja aprillis AASTASEKS saav Leenu. Uskumatu! Kes teeb, see jõuab!