Lõpp on lool

Ma ei hakka vaatama, kuhu ma omadega jäänud olen ja hakkan lihtsalt kirjutama, kust midagi meenuma hakkab. Ja nii ongi.

Viimased nädalat on nii ebaloomulikult lebod olnud, et lausa imelik hakkab niisama istuda. Ja ausalt - mul on tunne, et mul tulevad siin ühikas lamatised juba.

Eelmine nädal sain juba kolmapäeval koju. Tõnnil tuli isa küll ja seega olime neljapäeva õhtuni Jõgeval. Sõime kõike head ja paremat, mida ta isa vaaritas ja no muljetasime niisama.

Reede oli Eesti vabariigi aastapäev ja ma tegin sel puhul kookigi. Mitte, et ma seda muidu teinud ei oleks. Lihtsalt. Nii ju öeldakse...

Õhtul läksime miskipärast Malvari ja Kaupoga kuskile x-kohta baari, aga sellest ei taha ma enam rääkida. See on juba vana asi ja vajub unustuse hõlma. Lihtsalt ükskord tuleb piir, millest edasi minna enam ei anna.

Laupäeval ärkasin üles alles 12 läbi, sest magamagi sain alles kell viis hommikul. Sõin ja ülejäänud päev möödus (almost) tavapäraselt nädalavahetusele. Nagu ka pühapäev.

Erilist tähelepanu pean ainult pöörama oma tiramisule, mis tuli lihtsalt NII-NII hea, et ma vist hakkan seda iga päev tegema.

Pühapäeval sõitsin juba Tallinnasse ja ma ei tea, kas naerda või nutta, aga see rong, millega ma läksin oli nii pilgeni rahvast täis, et ma pidin TAPANI püsti seisma. TA-PA-NI!!!

Ära ei surnud nagu näha ja juba 8 ajal olin ühikas.

Esmaspäeva hommikul käisime Põhja-Eesti Regionaalhaigla patoloogiakeskuses lahkamisel. Olime üheksaks sinna kutsutud, aga kohe ei olnudki ühtegi laipa. Niisiis istusime Revali kohvikus (haiglas sees) jõime kakaod ja sõime noid maailmamõnusaid saiakesi. Tagasi minnes olid "head uudised" ja ette võeti üks 80-aastane südameinfarkti surnud mees. Jah, midagi ilusat seal ei olnud ja päris õõvastav, kui aus olla. Ma isegi ei hakka midagi detailselt kirjeldama, aga nüüd on see vähemalt tehtud ja nähtud.

Ülejäänud päevad olen tavapäraselt kooli ja ühika vahel ära jaganud. Eile käisin hommikul ujumas ja õhtul Renate juures ripsmete hoolduses. Homme neljani kooli ning kojuuu. :)