Perfektne

...
Niisiis ma aitasin igati kaasa, et vale välja ei paistaks. Ma tegin, et ma olen süütu, rumal ja õnnelik, sest lapsepõlv pidi olema õnnelik. Ma keksisin aias lillepeenarde vahel ja viskasin palli õhku, sest nii tegid lapsed emakeele lugemiku pildi peal. Mul oli ainult kahju, et mul polnud sellist kirjut palli. Sest õnneliku lapsepõlve pall pidi olema minu meelest punase-kollase-rohelise-vöödiline. Mul oli pleekinud punane kummipall, natuke töss juba ka. Ja muru polnud ilus ühtlane, vaid laiguti kulunud. Siin järve ääres golfiplatsidel on selline muru nagu emakeele lugemiku õnneliku lapsepõlve pildil. Täitsa selline, ma olen seda mitu korda himukalt vaadanud, et oleks veel see pall ka... Siis ma olin veendunud, et päris sellist nagu pildi peal pole niikuinii kuskil, aga tuleb teha, nagu oleks. Ma vedasin põlvikud ilusti üles, et nad poleks lontis, ja viskasin palli õhku ja püüdsin kinni. Ma isegi kilkasin rõõmsalt. See kõlas eriti võikalt. Ja ise mõtlesin süngelt selle majasuuruse jala peale, mis tuleb taevast ja astub mu raginal sodiks. 
Aga kui vanaema ütles, et mis sa kiilud ja kargad siin, mine parem porgandeid rohima, siis ma olin südamepõhjani solvunud. Et vanaema oli nii rumal ja tahumatu. Et ta ei saanud aru, et ma tegin õnnelikku lapsepõlve. Tema oleks pidanud ka pildile tulema ja lahkelt naeratama, käed ruudulise põlle all, nagu vanaema pildi peal. Aga ta ei tundnud nooti. Oli liiga vähe koolis käinud, ainult "kolma talve". Mulle meelis tema käest küsida: 
"Ütle, vanaema, kui palju sa koolis oled käinud?"
"No missa sest jälle küsid, sa tead ju küll."
"Aga ütle, ma enam ei mäleta! Kas kuus aastat?"
Ma olin armuline, ma ei küsinud kaheksa, see oleks liiga suur vahe olnud. 
...

Emil Tode, 1997. Printsess.