Nii tükk aega pole jooksnud, võttis ikka natuke võhmale küll, seda enam, et mul läheb üldse pulss iga intensiivse treeningu peale jube lakke ja siis on raske kuidagi. Olgugi, et vererõhk (ja ka üldiselt pulss) on mul puhkeolekus lausa aukartustäratavalt madalad. Kui Tõnniga ka kuskil spodiklubis oleme käinud ja jookseme näiteks lindil, siis Tõnnil (kellel muidu jube kõrge vererõhk) on pulss kena 125 ja mul a la 160+. Igatahes jah, süsteemid-süsteemid...
Lõpuks olin kenasti kodus tagasi, tegin natuke lihaseid peale-venitasin. Sõin hommikust, jõin kohvi ja siis tegin midagi HIRMSAT... Midagi nii hirmsat, et kui ma VAID saaks aega tagasi keerata, siis ma enam kunagi seda ei teeks...
Ma mõtlesin, et värvin juukseid. Noh, ei midagi drastilist. Lihtsalt ühtlaselt loomulikuks-ühtlaseks-ilusaks blondiks, sest ma pole NIIIIIII ammu juukseid värvinud, et ma isegi ei tea, kus ja kas mul üldse enam mingit piiri oli (sest nood viimasedki paari-aasta tagused värvimised, olid ainult salgutamised). Ja nüüd ma olen selline KOLE-KOLE kollaka varjundiga blondinka. Lihtsalt KOHUTAV! Paki peal oli no NIIIIIII ilus hallikas-blond värv ja mis sellest sai?!? Ma isegi ei julge pilti panna. Ega kodust enam kunagi oma nina välja pista. Igatahes ma lähen käin kiirelt sollis ära, katsun vähemalt natuke mingit jumet siis saada, sest muidu ma olen nagu sõna otseses mõttes vaim - valgustpeegeldavalt hele jume, jubedad-heledad juuksed. Kapuutsi tõmban loomulikult silmini!
Aga et meeleolu mitte nii alla lasta, siis kuulan parem oma juba tükimat aega olevat lemmikut... Ja kuna ma kade pole, siis lisan ka siia:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar