Muljeid ka

No nii, nüüd on nii palju aega mööda läinud, et ei teagi, kust ja mida muljetada. 

Millalgi enne lõpetamist käisime Külli ja lastega Mustvees rannas, aga ujuma veel ei saanud, sest vesi oli lihtsalt jääkülm. Aga no niisama peesitada ikka sai. Rannast tagasi tulles, tegime salati valmis ja ma meisterdasin tordipõhjad ja kodujuustukoogigi valmis. :)

Tollest järgmine päev oligi mu suursugune lõpetamine, mille tarvis ma juba kell VIIS pidin üles ärkama. Keerasin tund aega lokke, siis sõime hommikust ja tegin veel viimaseid sättimisi. Tallinnasse läksime naabrite bussiga, sest meid oli ju päris omajagu. Tõnn tuli ka ekstra selleks tagasi Soomest, nii et Jõgevalt korjasime tema ja ema tal ka peale. :) Merle, Rauno, Ain ja Lauriina tulid oma autoga.

Lõpetajad pidid tund aega varem kohal olema. Andsime mingid allkirjad ja hinistasime niisama nagu sead. Siis pandi meid nimekirja alusel haneridadesse ja nõnda pidime ka saalis maha istuma. Õnneks pikki kõnesid-esinemisi ei olnud, sest muidu oleksime me ilmselgelt ööni seal pidanud olema. Niigi läks peaaegu kolm tundi, sest neid õdesid on lihtsalt mustmiljon. Ma isegi ei kujuta ette, kuhu nad kõik tööle lähevad. Soome? :D
Igatahes asi nägi nii välja, et kutsuti rühm saali trepi ette samadesse ridadesse ja siis hakati üks-haaval lavale kutsuma, et kiiremini läheks. Ilmselgelt oleksime siis ka poole ööni seal olnud, kui kõik oleks oma kohalt üks-haaval saalist lavale jalutama hakanud.
Diplom oli ilus, hinded olid head. Mida veel tahta. Ainult see jäi natuke segama, et lõpu poole hakati siiski üks-haaval inimesi lavale kutsuma, sest neile (sh mulle) hakati eraldi mingeid tänukirju andma, kes-mida toredat ja meeldejäävat kooli eest korraldanud olid. Seda oleks võinud kohe diplomite juurde mainida, et a la tema saab ka tänukirja ülihea lõputöö eest jne. Oleks ka kiiremini läinud. :)

Igatahes lõpuks oli aktuse osa läbi, sain hunniku ilusaid lilli ja siis pidime veerand tunni pärast aulas tagasi olema, et kursuse pildistamisel olla. Seal oli elav järjekord ja no ilmselgelt me kannatlikud farmatseudid saime alles kõige lõpus pildi tehtud. Samal ajal siis, kui sugulased ja tuttavad väljas kannatama ja ootama pidid. Lõpuks saime kiiruga väljas ka paar pilti tehtud ja oligi asi ants.

Saime koju tagasi hakata sõitma. Mul oli muidugi vahepeal juba maailma nälg peale tulnud, aga selleks ajaks oli seegi mööda läinud, nii et vahepealses kohvik-peatuses, võtsin ainult jätsi.
Jõudsime siis lõpuks koju, segasime kiiresti salatid-asjad kokku kuni mehed väljas juba grillimisega alustasid ja pralle võis alata.