Nädal läks

Ma tunnen ennast väga halvasti, et ma üldse siia midagi ei kirjuta, aga päevad lähevad ja lihtsalt ei jõua enam õhtuti muljetama hakata, sest täpselt siis jõuame esimest korda koduuksest sisse. 

Igatahes pühapäeval käisime lõpuks ometi veinimuuseumis ära, sest me oleme sinna nii kaua juba minna plaaninud. Ükskord isegi jõudsime kohalegi, aga karnivaali-päev oli ja seetõttu oli suletud. 

Sinna minnes avastasin EESTI LIPU. Niiii-nii äge lihtsalt. Aukonsul, nii et pidime kohe ilge pildiseeria sellest ja selle taustal tegema. Ma panen ainult paar pilti, et mitte üle koormata oma postitust. 

Igatahes sissepääs oli tasuta, aga ega seal nüüd midagi väga erilist ei näinudki. Vähemalt on nüüd käidud. Eks võibolla mõnes veinikeldris ole rohkem mida vaadata, nii et ilmselt peame tripi sinna ka mingi hetk ette võtma.

Lihtsalt terve Portugal on nii ilusaid autosid täis. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub või ongi siin autod palju uhkemad, kui meil.

Ilmselt ma ei ole maininud, aga ma ostsin endale mingi päev ühest japsi poest jälle viie euriga saapad, et jalad kuivaks jääks, kui vihma sajab. Once again - normaalsed hinnad ikka siin Portugalis.

Ülejäänud nädal läks. Peaaegu nagu ikka - töiselt ja trenniselt. Ainult selle vahega, et mingi päev sai tüdrukutega kinos käidud erialaselt "Side effects"-i vaatamas. Ma isegi ei suuda otsustada, kas ta meeldis mulle või mitte, aga vähemalt jagus põnevust kogu filmi vältel. Ning mingi päev, või õigemini õhtu, Käisin Laura, Italo ja Leonardo juures kokkamas. Tegime ehtsat eesti toitu, olgugi, et Laura ise täitsa taimetoitlane on ja ainult salatit sõi. 

See reede keeletundi ei olnud, sest õpetajal oli tarvis minna kusagile, nii et saime täitsa vaba päeva endale. Lootsime päikest võtta, aga no kus Sa sellega. Läksime hoopis trenni, millega seoses meenus selline pisiasi, et mu telefon varastati kapist ära. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, sest ma näppisin seda viimasena ja panin kohe niimoodi nähtavale riiuli peale, sest muud asjad, mille võtmiseks oleks pidanud kogu koti välja kakkuma, olid alles. Seda enam veel, et tegemist on lukustatud kappidega, kuhu me paneme oma numbrikombinatsiooni, nii et ilmselt pidi keegi pingsalt jälgima, mis ma sinna peale keeran. Nii rumal ka minust seda nii avalikult teha ja uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head. Ma olen juba oma ahastused kõik ära ahastanud, nii et ma ei oska enam midagi selle peale kosta. Mulle väga-väga meeldis mu telefon ja ma alles hiljuti ostsin sellele siit igasugu ägedaid telefonikotte, millega pole enam midagi peale hakata. :/

Haiglas on täpselt neli päeva veel olla. Kaks nendest seal samas, kus ma nüüd terve nädal olnud olen (siinkohal pean ära mainima, et ma SIISKI olin üleeelimine nädal õiges kohas, nii et Sonia ise ajas midagi sassi) ja kaks päeva siis uuesti seal repackaging unitis, kus on nii ägedad inimesed. Ja siis ongi finito! Ausalt, siis ma luban küll palju-palju tihedamalt oma tegemistest siia kirjutada, sest alati, kui nii palju aega on mööda läinud, siis ma lihtsalt ei mäleta enam asju ja ei oska nendest kuigi põhjalikult enam rääkida, kuigi nii mõnigi asi seda väärt oleks. 

Eilsest õhtust ja homsest pajatan ilmselt homme, sest hetkel ma lihtsalt PEAN magama ära minema. Muidu leiavad tüdrukud mind homme siit samast laua tagant seda tegemast. 

Obrigada! Boa noite!