Ootasin kannatamatult seda momenti, millal Tõnn ja isa juba koju tuleks. Aeg venis nagu tatt, aga oodatuid ei kuskil. Üks hetk nad siis tulid. Ja, üllatus-üllatus, kas nad olid kained? Ei! Ma olin pingsalt oodanud, et saan õhtulgi Tõnniga rahulikult koos olla, aga kõik mis ma vastutasuks sain, oli mitte-kaine noormees.
Täna ärkasime suht hilja. Rääkisime ja Ta läks koju. Süütundest ilmselt.
Tegime emmega pannkooke, sõime hommikust ja nüüd olen kuni siiani netis ringi vaadanud. Üht blogi lugesin ka. Nüüd mängin õega UNO-kaarte ja ootan, millal laulmine hakkab.
Tahaks täna ühe raamatu ka lõpuni lugeda, aga ilmselt ei jõua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar