Teda pole

Oijah. Jälle on üks koolinädal läbi. Ütleme siis nii, et ainult kaks nädalat on veel vaheajani. Kas pole vapustav?
Tõnn pidi täna teeviidal enda kooli tutvustama ning pühapäeval on tal mittetulundusühingu loengus arvestus, seega ma olen päris üksinda. Igavlen ja mõtlen, et peaks kähku enda sooja voodisse minema ja raamatut lugema kuniks uni võimust võtab. Ilmselt juhtub see paari leheküljega. Kahjuks. :D

Hommikul mõtlesin, et lähen Enega. No hea mõnus, pikutasin tükk aega veel soojas voodis ja kohe kuidagi ei saanud üles. Sõin, panin kotid kokku, ennast korda ja hakkasin minema Ene värava taha. Enne väljumist avastasin, et mu nahkkindad on kadunud. :( Siis mõtlesin, et võtan kapist teised. Neid ka ei leidnud. Ma kahtlustan röövi.
Igatahes ootasin siis seal aia taga ja kell hakkas kolmveerandile juba lähenema (no tavaliselt ikka 30 kandis stardime). Helistasin siis lauatelefonile. Triinu võttis vastu ja ütles, et ema Saksamaal. Kusjuures Ene kunagi kuu aega tagasi rääkis, et ta millalgi-kunagi läheb. Aga Triinu läks ka nagunii, niiet sain temaga. Jäin küll 10 minutit hiljaks, aga no pole hullu. :D
Kõik tunnid olid täna 35 minutit, sest õpetajad pidid kuskile ära minema, no. Trenni ei läinud, aga ma kirjutasin üles, mis teha, siis ma (täna ei jõudnud, pealegi lihased natuke valusad ka eilsest trennist, niiet) homme teen selle kava ka läbi.
Enne ühesele bussile tulekut lippasin veel raamatukogust ka läbi. Bussis oli täna NIIIIIII palju rahvast. Ausõna! Peaaegu nagu ükskord, kui mingi veerandi lõpp ja reede oli? Igatahes kunagi on veel nii olnud. Inimesi on sõna otseses mõttes PUNGIL täis. Vahekäigus seisavad inimesed nii teineteise vastas, et lausa piinlik. Pluss veel haises ka. Õnneks ma sain istuma, niiet kõik jäid terveks.
Koju jõudes lugesin natuke raamatut, uurisin netis ringi, et äkki Tõnn on vahepeal kuidagi netti saanud vms, aga siiski mitte. Läksin magama. Üles ärkasin alles kuue paiku.
Sõin, vaatasin telekat, viisin isa kuskile jahimeeste üritusele. Siis vaatasin ''Võta või jätat'', ''Üksinda kodus'' ja käisin ''isal järel''. See nägi välja nii, et ma olin juba seal kohal, kui ema helistas, et ta toodi juba koju. Oh, seda rumalust ikka!

Ooo! Kell juba nii palju.
Tsau-pakaa!