Vihma sajab, kõik ujub, lapsel paha on tuju

Eilse 400 meetri lõpp. Piimhape, mis muud! Ja nüüd olen kurb. :D Kuidas küll Seidy alati võitma peab? Ta isegi ei tee pikka lõiku.

Esimesed 200 meetrit olid vapustavad, siis läks meelest samm, tuli jõuetus ja lähenevad Seidy sammud. Mainiks, et mul on ainult 4 medalit (need ka mingisugused meeskonnatöö omad nagu 4x100 või rahvastepall, no), MIS POLE hõbemedalid. Ülejäänud KÕIK, viimne kui üks. :D Great success!

See selleks...

Pärast võistlusi läksime Nelega linna peale uurima. Käisime poodides ja no niisama. Enne bussile minekut liitusid meiega Estrid, Taivo ja Varmo, kellega Nele sai sujuvalt edasi chillida.

Koju jõudes sõin, vaatasin Discovery Investigationit, mis on ilmselt kõige huvitavam kanal üldse...ja ma ei saa aru, kus ma siiani elanud olen. Siis käisime emmega natuke väljas asjatamas. Tema istutas kõrvitsaid, ma kastsin, siis kastsin sujuvalt ka kasvuhooned ära, tema rohis seni ja peatselt oligi aeg tuppa naasta. Sööma loomulikult. :D

Siis uurisin netis ja magasin tunnikese, et Eurovisiooni ajaks ikka värske ja virk olla. Nii kahju ikka, et nad edasi ei saanud. Mina jagan seda arvamust, et see oli liiga uuenduslik ja liiga hea lugu sellise ürituse jaoks. Pealegi ei kuula enamik inimestest sellist muusikat. :)

Räägiks veel enda huvitavast õhtust ja ööst. Enne magamaminekut otsustasin kõik sääsed ära tappa. Loogiline, muidu söövad mu öösel elusast peast ära. Plaan korda viidud, sain magama jääda. Aga oh näe imet! 7 paiku ei saa enam rahulikult magada, sest mingi sääsk piniseb pidevalt mu näo juures ja püüab rünnata. Löön siis pahameelest lõpuks silmad lahti ning tapan kiirelt ja valutult selle elaja. Kuulatan...ja pean tõdema, et ma pole endiselt toas üksi. Otsin siis uniste silmadega paar tüütust üles ja surman nad. Ja niipea, kui ma olen voodisse maandunud ja uuesti magama jäämas, kuulen jälle seda jõledat heli. "Noh, ju siis üks jäi veel", oli esimene mõte, aga kui ma pidin kümnendat korda edasi-tagasi voodisse ronima, tekkis juba väikestviisi viha. Lõpuks sai siis või mitte, aga ma otsustasin, et tunnike sääskedele oma uneajast pühendada on ka natuke liig.

Hommikul ärkasin üles. Mõni sääsk oli toas. Mõtlesin, et on ikka salakavalad, tapsin (nüüd juba märksa rõõmsamalt) nad ja lippasin linna trenni.

JAAAAAAA...tagasi koju jõudes tiirutas mul toas ca. 15 sääske. See on juba hullem kui õudusunenägu ja ma ei taha küll ära sõnada, aga ÕNNEKS on kuni praeguseni kõik kontrolli all ning ühtegi tüütust siin ei tiirle. Ja parem oleks!

Igatahes vaatasin oma lemmikkanalit, tegin kaks rabarberikooki, ühe meile endale ja teise Kädile klassiõhtuks. Siis uurisin netis ja vaatasin veel erinevaid saateid kuni 10-ni välja.

Nüüd peakski midagi kasulikku tegema. Lugema näiteks või miskit.

Bye!

PS! Ja katsugu vaid homme sadada...