Esmaspäev läks kõik ettevalmistusteks. Hommikul lõikasin arbuusi lõigates mõnusalt näppu, siis käisin linnas, koolis allkirja andmas ja tervisetõendit ära toomas ning siis tulin koju tagasi, kus lõikasin järgmisesse näppu, niiet olin lõpetamisel nagu mingi teibitud sõrmedega saekaatrivend.
Hakkisime salatimaterjali, käisin poes ja tegin tordi ka valmis. Seitsmeks läksin juuksurisse. Triibutasin juuri ja lõikasin nad selliseks ühepikkuseks.
Koju naastes käisin pesus, lakkisin küüsi ja läksin magama ära, sest Soome väsimus oli veel peal.
Eile hommikul ärkasin juba enne 9 üles. Käisin kiirelt juuksuris kulme värvimas, siis ei jõudnud enam eriti rohkem midagi teha, sest pidin uuesti juuksurisse soengut minema tegema. Tiina jäi natuke hiljaks ja pärast oli soengu tegemisega NIII kiire. Esialgu mulle veel ei meeldinud ka see soeng, aga hiljem kui juba harjunud olin, oli normaalne.
Ühesõnaga koju tagasi jõudsin ÜHEKS, mis tähendab, et mul oli 15 minutit aega end korda teha. Hallooooo?! Meik, riided, KÕIK-KÕIK! Lauvärvigi unustasin panna ja üleüldse olin nagu eriline peletis.
Jõudsime siis emmega linna, mind pandi kooli juures maha, sest pooleks pidime seal olema, aga TERE-TERE, terve see pool tundi me lihtsalt seisime lolli näoga enda garderoobi juures.
Aktus oli ikka nagu tavapärane lõpuaktustele - igav, lämbe ja veniv nagu tatt.
Pärast mõned klõpsud ja õnnitlused ning siis oli koju minek. Käisime veel poes ka läbi ja kusagil viie paiku olime kodus. Mul juba pea valutas, sest ma olin hommikul ainult arbuusi natuke söönud.
Issi hakkas väljas grillima, ma panin lilled vaasidesse ja teised tegid värske salati valmis. Siis ma keerasin veel kähku rabarberikoogi kokku ja panin ahju. Sel ajal saime juba sööma ja jooma hakata. Kõht oli nii täis, et liikudagi ei jõudud.Peagi läksid kõik rõõmsalt alla kultra juurde jaanipeole ja ma jäin Tiinat ootama, kes pidi tädiga mind peale korjama. Läksime Torma baari...klassiga istuma. Kõik oli meeldiv, istusime suure laua taga, jõime veidike ja arutasime edasisi plaane...peale selle, et 2 paiku koju jõudes enam magama jääda ei saanud. NII paha oli olla. Ma pole miljon aastat joonud ka ja ma enda arvates ei joonudki palju, aga ilmselt luges see, et ma nii palju erinevaid asju segamini jõin. Siidrit, teist siidrit, veini, rummikoolat, veini ja veel siidrit. Õudukas!
Hommikul ka olla ei saanud, läksin kogu aeg magama tagasi ja hommikust ka teistega koos ei söönud.
Lõpuks 2 ajal üles ärgates arvas ema, et mina pean vanaema (ja õe, kes sinna suvitama läks) koju viiks. Ma küll polnud eriti kindel selles, aga no ikkagi läksin, sest alkomeeter, millesse ma sada korda puhusin, näitas ainult ümmargusi nulle.
Tee peal juhtus minuga asi, mida ma olen kogu selle lubade olemasolu ajal kõige rohkem kartnud - ma ajasin looma alla. :( :( Mägrakene rumalukene oli. Vähemalt...sest kui ma peaksin kellegi lemmiklooma alla ajama, siis tõesõna ma ei julge ilmselt enam kunagi autorooli istuda. Aga ma ei saanud sinna AUSÕNA mitte midagi teha, sest ta jooksis TÄPSELT otse ette, niimoodi, et vanaema kõrvalistmel ei näinudki teda. Hea, et vähemalt suur autogi oli, muidu oleks stanged ja asjad ka ära lõhkunud.
Vanaema juurde jõudes mängisime kassipoegadega, ma päevitasin teps, siis sõime putru ja käisime seal samas metsas allikast vett võtmas.
Üsna alles jõudsin tagasi, sõin torti ja nüüd kirjutan siin seda.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar