Kõigepealt alustan sealt, kuhu viimati pooleli jäin. Nimelt otsustasin kolmapäeva õhtupoolikul rullitama minna ja lapsed ühinesid ka minuga. Sõitsime üle tunni aja ja lõpulks koju tulles suutsin ma oma põlve jälle ära rikkuda. Niiviisi, et ma isegi koju enam sõita ei saanud, vaid pidin paljajalu võtma ja lonkama.
Algul ma mõtlesin, et pole midagi hullu, aga hiljem, kui lihased olid "maha jahtunud", tuli küll hirm peale, sest mu jalg ei läinud ÜLDSE sirgemaks. Täiesti kõveras ja valutas ka HULLUPÖÖRA. Ainult longates sain kõndida.
Neljapäeval ärkasin tavapärasel ajal üles ja jalg polnud IKKA veel paremaks läinud, kuid kuna ma Janarile (vms) polnud rääkinud ka, siis pidin ikka tööle ennast kohale vedama. Seal ka kõik olid nii paanikas mind nähes ja ütlesid, et ma ei tohi kindlasti töötada selle jalaga. Õnneks oli mul selleks ajaks põhimõtteliselt kõik juba tehtud, kui tööpäev pihta hakkas. Siis pandi mulle artile aeg ja mind vaatas üle mulle juba tuttavaks saanud arst. Niimoodi ametlikult ja puha. Kuigi ma arvan, et ta oleks niisama ka mu üle vaadanud, kui ma ta vaatevälja sellise jalaga oleks sattunud, sest muidu polnud viga, aga ma tahtsin lihtsalt veendunud olla, kas mu põlv on vähemalt ÕIGES asendis, sest ta kipub mul vahel minema paigast välja, kuna mul neid sidemeid seal pole, mis rotatsioon tekkida ei laseks, ja arusaamaks oli LIIGA valus teda ise liigutada. Õnneks leidis arst, et ta on õiges asendis küll, aga vedelik on lihtsalt see, mis ei lase mul teda sirgemaks panna ning et see peaks paari päevaga ära minema, kui seal rohkem midagi ei ole juhtunud. Seega leppisime kokku, et kui esmaspäevaks pole paremaks läinud, siis pean ilmselt kuskile röntgenisse minema (aga seda juba kuskile mujale ja ilmselgelt maksaks see mingi röööögatu summa).
Mulle kirjutati Voltaren tabletid ka välja, mis ma pärast tööd kohe endale apteegist soetasin.
Tulin koju, sõin ja siis otsustasin autost oma tabletid ära tuua. Muidugi võtme tuppa jättes ja teised olid ilmselt ammu juba Eestis selleks ajaks. Nii ma siis seal seisin, ilma telefoni ja rahata...Ainult autovõtmed peos. Esimese asjana mõtlesin, et pean nüüd mingeid aknaid lõhkuma hakkama(ja mis see kõik siis maksma veel läheb), siis otsustasin siiski natuke loogilisemalt mõelda ja esialgu vähemalt kõik aknad üle katsuda. ÄKKI on mõni lahti unustatud. Siiski mitte. Ainuke aken, mis lahti oli, oleks mind kõige tagumisse katlaruumi viinud ja seal on rauduks (seestpoolt lukustatav) ees, nii et seda ei olnud mõtet isegi mitte proovima hakata.
Lõpuks tekkis mulle veel AINUKENE lootus, kust ma VÕIKS saada, milleks oli Merilini toa aken. Sellel on ees kruvitud raamidega võrk ja ma ei näinud läbi selle, kas SEE VÕIB olla veel see 1 ainuke aken, mis on lahti unustatud. Toppisin siis näpu läbi imepisikese augukese ja katsusin lükates. OLIGI LAHTI! Nüüd jäi ainult võrk ära lõhkuda! Siiski mõtlesin jälle natuke ratsionaalsemalt ja leidsin, et üldjoontes kergem on vist kuskilt kruvikeeraja otsida ja need 100+ kruvi lahti keerutada. Mõeldud-tehtud! Isegi redeli vedasin oma haige jalaga kuskilt saja kilomeetri kauguselt kohale. Õnneks ei läinudki igavikku, kui ma juba toas olin ja siis otsapidi väljas tagasi, et võrguraam uuesti kinni kruvida ja redel oma kohale tagasi viia.
Ülejäänud päeva küll lihtsalt lebotasin ja võtsin päikesevanni.
Lõpuks tulin tuppa, sõin, vaatasin telerit ja mugisin enda Eestist kaasavõetud pralinee-komme. :)
Siis tuli Meelis siia, mis mulle üllatuseks oli.
Mingi aeg käisin poes, et kassile konservi osta ja lõpuks mugisin veel suure kausitäie jäätistki enne magamaminekut ära.
Täna ärkasin 11 paiku üles(tööd ju polnud), tegin maski, võtsin oma rohu ja sõin hommikust.
Siis otsustasin välja päikest võtma minna, sest kuni siiamaani(no eilne kaasaarvatud) ma polnud ju veel KORDAGI päikese kätte saanud. Apteek, apteek, apteek, kole ilm, apteek, apteek, kole ilm jne.
ÕNNEKS on tänaseks päevaks põlv ka juba PÄRIS heas seisukorras. Päris sirgu veel ei lähe, aga vähemalt ei valuta enam nii ja ma saan TUNDUVALT paremini kõndida, kui siiamaani.
Hetkel tunnen end kõige suurema masterina koerakasvatamises, sest suutsin koera panna "õigesse kohta" kakama ja pärast andsin kenasti maiust ja puha, sest ausalt - selle kahe päeva jooksul olen ma pidanud juba sada korda ta kakat nende brand new muru pealt koristama. Loodame, et koer sai pihta ka nüüd ikka. :D
Igatahes on mul kõht juba päris tühi ja olekski viimane aeg endale pannukaid hakklihaga(!Oh, kui kaua pole midagi sellist endale lubanud!) teha. :) Tegelikult on külmkapis lihtsalt mitu pakki hakkliha ja Hurmi käskis need ära süüa, muidu lähevad halvaks ja ma mingi veregrupi pärast neid nüüd ära ka viskama ei hakka. Nii et bon appetit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar