Hetkel on lihtsalt NII ilus päikseline ilm, et lausa silmadel hakkab valus. Rõdult ei raatsi ära tullagi. Kuigi on plaan linna poodlema sõita. Liblika nägime ka ära - kirju oli. :)
Aga eilsest... See oli lihtsalt nii igati hull päev, et ma poleks üldse imestanud, kui me poleks lõpuks oma kojugi saanud.
Hommikul ärkasime mitte eriti rõõmsalt üles, sest eelmine õhtu olime voodisse alles 1 paiku öösel saanud., kuna me käisime linna peal jalutamas ja sangriatamas.
Tegime siis korda end ja läksime alla sööma, sest ilmselgelt meil oli juba päris kiire, kuna meil polnud endiselt eriti õrna aimugi, kus see kool siis ikkagi täpselt asub ja kuidas me sinna saada võiks. Uurisime siis alt retseptsiooni-piigalt ja saime teada, et saame minna metrooga teisele poole jõge sõites ja sealt natuke kõndides kohale.
ILMSELGELT oli kontrolör bussis ja me sõitsime ÜHE peatuse valesse tsooni. Jah, siin on mingi HAIGE TSOONI-süsteem, et ostad endale kuukaardi, maksad vaeseks ja siis pead ka veel valvsalt jälgima, et õigetes piirkondades püsiksid. Igatahes saime JÄLLE notificationid ja ma enam ei tea, kas naerda või nutta nende peale. :D Loodame, et varsti trahvi postkasti ei potsata.
Kulutasime sada tundi seal kontrolöriga jageledes ära ja palusime tal siis meile öelda, kuidas me nüüd kooligi kõige kiiremalt saaks (kaarti näidates), ta ütles, et me metroole tuleks ja ühe peatuse veel edasi sõidaks (EHK siis vales tsoonis :D) What kind of sorcery is that? :D
Igatahes jõudsime VABALT kooli ja pidime veel peaaegu 20 mintsa niisamagi ootama, et loeng algaks. Aga NOH, mitte, et ta tegelikult üldse 11 hakanud poleks, seega pidime peaaegu TUND AEG niisama seal PASSIMA.
Tund oli iseenesest VÄGA lahe. Õpetaja oli äge ja teised belgiast päris õpilased ka normaalsed. :)
Kuna nad olid eelmine portugali keele tund söökidest ja asjadest rääkinud, siis tõi õpetaja värsket TUMEDAT leiba, mida siit Portost SEEST saada ei olevatki. See oli nii värske ja mõnus, et kohe eesti tunne tuli peale.
Lõpuks tulime tulema sealt ja teadsime, et saame kohe kolima hakata, aga EI, ilmselgelt mitte. Alles 6 paiku. Käisime siis veel linnas natuke ringi ja läksime hostelisse. Istusime ja lebotasime all toas veel viimaseid tunnikesi.
Lõpuks, kui kolimise aeg käes oli, sadas lihtsalt maailma tugevamat padukat. Olgugi, et taksod meil põhimõtteliselt maja ees seisid, tuli sinnani ikka saada ja veel suures kompsud ja asjad.
Siis hakkasime enda uude koju sõitma ja kui ette lõi (sihtkohani) 2,5 kilti, siis me arvasime, et nüüd taksojuht sõidutab meid kuskile võpsikusse, sest me olime VÄGAGI kindlad, et see uus koht asub peaaegu äärelinnas. Hakkasime sõitma ja ilmselgelt oli kellelgi opakal (nagu neil siin kombeks ONGI) oma auto lihtsalt KESET teed seisma jätta, ohutuled peale panna ja ilmselt kusagile sisse lipata. Arvata on, et enne kuut on linnas metsik autodevoor ja me lihtsalt SEISIME selle seisva auto taga sada tundi, sest keegi vastassuunast vahele ka ei lasnud. Taksomeeter tiksus päris kenakese kopika (mitu eurot) selle aja jooksul edasi. :D
Igatahes jõudsime lõpuks imekombel isegi ÕIGESSE kohta ja jäime ootama (20 minutiks, sest me olime niiii palju varem kohale jõudnud). Enne kuut saatis see korteriomanik sõnumi, et ta ema (kes meile siis ka korterit NÄITAS) jääb pool tundi hiljaks. JEJEE, PADUKAT SADAS ju. Hallo! Siin pole kuskil alla ka seista. Lõpuks otsutasime ühte kitsukesse kohvikusse minna ja nad vahtisid meid nagu ilmaimet oma miljoni kotiga. Jõudsime JUST kohvid ära tellida, kui omanik helistas, et ta tädi hoopis tuleb ja on 2 minuti pärast siin. Nagu aaaaaaaaah?!? Peale selle oli Krsiti oma uue jakiga kuskile vastu nühkinud ja käsi oli normaalselt mingi juraga koos. Selleks hetkeks ma ei suutnud enam isegi mitte närvi minna - kõik tundus juba liigagi naljakas. :D
Siis saime LÕPUKS muidugi pool tundi väljas vale korteri numbrit helistades suvalise inimesega koos koridorri sisse (sest see "tädi" oli juba toas selle aja peale, kui me jälle oma kompsudega sealt uberikust välja olime saanud) ja jõudsime lõpuks pärale.
Siis jõudis ka lõpuks see ema Isabelle kohale ja ütles, et ainult üks jama on - pesumasina lõkatsi oli hommikul koristamas käinud naine ära lõhkunud ja selle saab korda alles järgmisel nädalal. Jess, noh! Me ei jõudnud ära oodata, et saaks juba asju pesema hakata.
Siis jättis ta meid üksi ja lubas hiljem tagasi tulla, et linu ja wi-fi parooli tuua.
Kuna ta lubas tagasi tulla, siis mina jäin pärast kottide lahti pakkimist üksi koju ootama ja teised läksid poodi ja no olgem ausad, see on ikka NII suur korter, et päris kõhe oli vahepeal. :D
Muidugi leidsid nad ka maailma kõige kallima poe üles, mis veel ainsana lahti oli.
Lõpuks, kui me olime oma püha-söömaaja - praemunad ja kalapulgad ära einestanud ja juba veintsigi lahti võtnud, ta tuli, kuigi me juba mõtlesime siin mingeid üle-laske teooriaid välja. :D Ja uskumatu, kui see ka ei tundu - netti pole hetkel. Aga õnneks oli naine ise piisavalt nutikas ja tõi meile vähemalt mingi netipulgagi, mida siis sheerida. Teisipäeval lubati tagasi panna - mingeid uuendusi tehtavat...
Ja sellega lõppeski meie eilse päeva seiklus.
Saadan killuke päikest ka teile, mu söberid. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar