Äpardustejada

Hello there!

Ma lihtsalt ei saa aru, millega me selle kurja ära oleme teeninud, mis meile IGA päev siin osaks on saanud. Kahjuks nüüd on nendest sündmustest juba nii mõnigi päev möödas ja emotsiooonid ei ole enam ILMSELGELT nii ehedad, mis esmapilgul, aga kirjeldamist väärivad sellegipoolest, sest nendel hetkedel on mul olnud küll selline tunne, et KUIDAS SEE VÕIMALIK ON - homme otsin lennu koju! :D

Alustan siis teisipäevast. Kuna meil oli haiglast vaba päev, aga karnevalile minek oli rongide streigi tõttu peaaegu ilmvõimatu, siis otsustasime sellegipoolest natuke kultuursemad olla ja linna muuseumitesse minna. Ilmaga küll väga ei vedanud, sest noh, olgem ausad, vihma sadas. Haarasime siis mu vihmavarju ja läksime sellegipoolest. Karoliniga kahekesi, sest Kristil oli tarvis siiski tööle minna ja too päev veel õhtusesse vahetusse.

Läksime siis linna, et külastada veini-(ja trammi-)muusemit. Ekslesime tük aega jõe ääres edasi ja tagasi, sest ei olnud kindel kaardi peale vaadates, kas see maja peaks jääma veel kaugemale või mitte. Selle vantsimise peale said juba jalad ka märjaks, sest mu viie-eurised saapad hakkasid juba vihma läbi laskma. Hoolimata külmast, otsustasime vahelduseks ära käia ühes teises muuseumis, mis sinna samma teele jäi - transpordi- ja kommunikatsioonimuuseumis. Vaatasime vanade autode väljanäitust ja majamuuseumit. Autod olid ÜLIägedad - alates 19. sajandist pärit päris autod (ja pildid ja mannekeenid) ning majamuuseum selline tavapärane - vanad dokumendid, pildid, tööriistad, templid, trükimasinad, keemiatarvikud jne-jne. 

Küsisime siis sealt tädi käest, et kus see veinimuuseum asub ja ilmnes, et me oleks siiski veel pidanud natuke edasi kõndima. Kohale jõudes muidugi tuli välja, et see oli tollel karnevali päeval üldse kinni. 

Ega's siis midagi. Lippasime siis oma märgade jalgadega (sest Karolinil olid baleriinikad jalas ja noh, eks ikka saavad lõpuks jalad vihmaga märjaks) siis linna poole tagasi ja kuna me tahtsime ESN kontorist ka läbi käia, et need kaardid endale teha, siis tundus nii loogiline kohe otse proovida kuskilt tänavatest minna. Not good idea! :D Sest me lihtsalt ekslesime mäkke üles ja üliväikeste kõnniteede peal ringi, nii et vahepeal oli küll selline tunne, et kas saab veel ülse enasi kõndida või lõppeb tänav enne lihtsalt ära. No ligikaugu 45 minutit tuiasime ringi ja lõpuks jõudsime enam-vähem SAMMA kohta välja, kust me seda "short-cuti" enda arvates tegema hakkasime. Normaalne, selles suhtes... ja mitte et jalad märjad oleks olnud. :D

No lõpuks suure ekslemise peale leidsime selle õige kontrori ka üles, AGA see oli SAMUTI kinni, seega võtsime lähedalasuvast kohvikust kerged rissoisid, saiakesed ja kohvid. Sõime need püstijalu mingi puki taga ära, sest välja ju istuma minna ei saanud ja sees polnud selliseid laudu. 

Siis kiirustasime kähku koju, sest jalad olid selleks ajaks küll lihtsalt ära külmunud. Kuna Karolin oli oma võtmed "ära kaotanud", siis pidin mina enda omad kuskilt koti põhjast välja koukima, sest ma polnud neid veel kordagi katsetanud. Sõitsime liftiga ukse taha ja oh õnnetust - minu toaukse võti on mingi imelik ja ei lähe sissegi sinna lukuauku. Lihtsalt katastroof! Mitte midagi teha ka ei saanud. Helistasime siis lõpuks Kristile ja küsisime millal ta võiks koju jõuda. Ametlikult oleks pidanud kümneni olema, aga tema arvas, et nii kaua ei lähegi (kell oli siis 7). Mis siis ikka - läksime siiasamma kodubaari, tellisime pokaali mingit jooki (Karolin portveini, mina mingit likööri), proovisime Inesele helistada, aga ilmselgelt ta ju ei vasta ja jäime Kristit ootama, endal jalad külmumas. 

LÕPUKS kella kaheksa paiku sai Kristi JUBA koju, nii et vedas meil, selles suhtes. Igatahes pärast tegime sinepivanni ja jõime natuke Karolini Amarulat.

Tollest järgmine oli ka väga huvitav päev iseenesest. :D Läksime hommikul kenasti haiglasse, tööpäev oli tavapärane. Lõuna ajal käisime seal söömas - supp, praad, magustoit ja salat maksab 4,10. Pärast oli kõht nii täis, et olla ei jõudnud. 

Pärast tööd mõtlesime, et vaatame esimest korda, äkki saame bussiga koju sõita, sest sel juhul ei peaks nii palju kõndima, kui metrooga sõites. Õige buss JUST oligi ees ja no ei jäänudki midagi üle, kui lihtsalt joosta. Hea plaan vist ei olnud, sest alles sõitma hakates meenus, et me võisime ka ju valelt poolt peale istuda, sest meil üldse ei olnud aega ju vaadata. Ilmselgelt seda me tegimegi, aga saime sellest aru alles siis, kui juba mingid teised tsoonid tulid. Mõtlesime siis, et nüüd ei jää midagi üle ja me peame terve ringi kaasa sõita(pikk see ikka olla saab, eks?), sest kui muus tsoonis maha tulla, siis peame KINDLASTI ju pileti ostma, sest meie kaarti ei saaks valideerida seal. Jälle väga halb mõte, SEST me sõitsime TUND aega lõpp-peatusesse. Ja siis ka muidugi kupatati meid bussist välja, sest sellel konkreetsel bussil sai ilmselt tolleks päevaks tööpäev läbi, nii et me pidime IKKKA lisapileti ostma. Ja muidugi tund aega tagasi sõitma. Lihtsalt NIIIII unbelievable kui veel olla annab. :D

Igatahes lõpuks kui 2(ja peale) tundi hiljem koju jõudsime (naeruväärne, ma sõidan Tallinnast koju rongiga sama kaua :D), oli küll kõht maailma tühi. Sõime ja no ülejäänud õhtu möödus ilmselgelt jälle lebotades. 

Neljapäeval oli sõbrapäev ja ma ärkasin sellepeale üles, kui Kristi meie vannitoast minema hiilis. Oli meile šoksid nii armsasi kraanikausi servale pannud. Ärkasin üles ja hakkasin hoogsalt pannkooke meisterdama(mille taigna ma juba eelmine õhtu valmis segasin)no nii sõbrapäevaks, samal ajal kui Karolin veel magas ja Kristi pesemas oli. Päris hea oli üle nii pika aja pannkooke süüa. :)

Haiglas oli tavapärane päev. Ikka need kastid ja saatelehed veel. Järgmisest nädalast olen uues kohas. 

Pärast tööd leppisime kokku, et lähme kõik koos kinno. Selleks pidime sõitma bussiga (seletati haiglast, et peame maha minema pärast mingit ringteed ja siis seal on mingi shoppingu center) ja no mitte, et me 8 peatust varem maha ei läinud, sest seal migni ringtee sarnane asi just kui oleks olnud. Ekslesime siis nagu peata kanad kuskil jumala suvalises kohas ringi ja pidime juba üle suurema (kiir)tee hakkama jooksma, aga siis otsustasime ikkagi inimestelt küsida. No ja lõpuks mitme pea peale kokku saime teada, et peame uuesti bussile minema ja edasi sõitma, sest see on tunduvalt kaugemal. Kuna me olime aga vahepeal sisenenud juba võõrasse tsooni, siis ILMSELGELT pidime JÄLLE pileti ostma. :D

Igatahes lõpuks olime õiges kohas päral, aga kinno ikka minna ei saanud, sest filmivalik oli nii nigel ja pooli olin mina näinud ning ühte, mida isegi oleks läinud vaatama hakkas alles pool kümme ja kell oli sel momendil alles 6 kanti. Selle asemel sai SUSHIT süüa. Üle NIIII pika aja. Õhh, kuidas ma seda juba igatsesin. Nii väike ports oli kahjuks ja üsna kulukas, aga vähemalt SAI maitse suhu. :)

Pärast seda vaatasime korraks Continenti toidupoodi, kas seal oleks sushi-asju ja hakkasime metroojaama otsime, sest otsustasime linna Bohemesse istuma minna. Algul ei leidnud seda metroojaama ja küsisime abi ning ausalt, ma lihtsalt suuda seda sõnadesse panna, kui heatahtlikud inimesed siin riigis on. Kõik kohe tulevad ja näitavad ja on lausa nõus autoga kuskile viskama kui tarvis. Õnneks leidsime ikka lõpuks niisama selle koha üles, nii et ei pidanud selle tädiga sõitma minema, aga jah, nii on. 

Igatahes KÕIK olid NII kindlad, et me istume praegu õigelt poolt metroole peale, sest lihtsalt loogiliselt tunduski kesklinn seal pool ja kellelgi ei tulnud pähegi igaks juhuks üle kontrollida. Pileti pidime ka kõigele lisaks ostma, sest olime endiselt vales tsoonis. Igatahes me tegime seda JÄLLE. Sõitsime ligikaudu 40 minutit vales suunas ja selle avastasime ka 2 peatust enne lõpp-peatust, et me sõidame vales suunas, sest kõik inimesed läksid järjest maha ja metroo jäi jube tühjaks ning kõigele lisaks "ei saa ju see kesklinn niii kaugel ka nüüd olla". Siis sõitsime sama kaua tagasi ja voila oligi juba õhtu käes, kui kesklinna jõudsime. 

Istusime siis Bohemes paar tundi. Jõime veintsi ja sõime erinevaid snäkke - juustu, friikaid ja röstitud saiu oliiviõliga. Nii mõnus! :) Koju tulime viimase bussiga, et reedeseks portugali keele tunniks ikka välja puhanud olla. 

Reedesest ja nädalavahetuse tegemistest muljetan ilmselt järgmises postituses, sest kes see ikka nii pikkasid postitusi lugeda viitsib. Pilte võin lihtsalt panna pärast keeletundi linnas veedetud ajast, et lõbusam lugeda oleks. :)