Tööl oli tavapärane. Võtsin tellimuse, kasti ja hakkasin asju järgemööda kasti toppima - ei midagi konti murdvat ja kusjuures mulle täitsa meeldib.
Pärast tööd käisime mingis tsaina-poes, mis meie metroojaama ja koduvahelisele teele jääb. Ostsime mingit lampi träni kokku, sest no kõike on ju "nii vaja". Alustades siis küünelakkidest ja küünaldest, lõpetades mingite imelike riidest kotikestega, mis on lõhnavaid kivikesi/moodustisi täis.
Kodus sõin kõhu kõigepealt ülitäis, sest lõunal pidime ainult küpsakute ja jogurtitega leppima, sest söögitoa mikrokad olid katki ja teise korruse söögituba tundus liiga keeruline leida olevat. Siis passisin netis, tegin Kristile ilusaid küüsi ja halvustasin teiste plaani kaminasse tuld teha. Polnud kasu, ikka tegid... ja ilmselgelt hakkas mingi hetk (sest algul tõmbas VÄGA hästi) miskipärast suitsu sisse ajama ja lõpuks oli terve elutuba ja köök suitsuvinesed. Hoidsime rõdu ust täiesti pärani, aga IKKA tahtis mõistust peast pühkida see ving.
Ma räägin, kuulake mind, ma olen tarkust täis. :D
Ja tarkusest rääkides - IGA JUMALA päev tuleb minu juurde mitu inimest, kes hakkavad (ilmselgelt hääletoonist ja näoilmest aimates) millegi asukoha kohta midagi küsima. Kas ma olen tõesti sellise näoga nagu ma teaks kõigest kõike või miks just MINA? Koridorid ja tänavad on inimesi täis - ei, ikka läheks küsiks kõige "võõramaisema" välimusega neiult - ta kindlasti teab! Ja siinkohal ei ole küsijateks mingisugused "juttu teha soovivad tüübid", vaid peamiselt vanemad inimesed (kellest enamik ka naised). Ma ei saa arugi, mida nad tahavad, rääkimata sellest, et ma neid siis ka reaalselt aidata oskaks. :D
Jõudes jutuga sinna tagasi, kuhu ma ennist jäin, oli lõpuks juba nii uimane seal toas olla, et ostustasime välja jalutama minna. Või no tegelikult oli juba päeval küpsenud valmis mõte otsida mõni sidrunipuu, kust saaks sidruneid pätsata. Veel parem, kui leiaks mandariinipuu, sest kõik AIAD on neid täis, aga oleks siis mõni puu kuskil tänaval ka nii nagu Türgis näiteks laimipuid - seda mitte.
Jalutasime siis ühe aia juurde, kust me lootsime ulatavat mõne sidruni murda, kuid seal oli ikka totaalne tänavavalgustus+liiklus ja üle tee seisis kõigele lisaks ka üks mammi, kes bussi ootas... Jalutasime siis veel ja veel ja leidsime lõpuks mingi natukene kõrvalisema tänava ja kõrge kivimüüriga aia, mis oli siiski elumajast piisavalt kaugel, et me sealt mõne lemontšiku pätsata julgeks. Vana raksu-äss Kristi (kes nendest sidrunitest KÕIGE VÄHEM hoolis) kappas ilma mõtlemata kohe hoovi, rabas mõned sidrunid ja olemas nad olidki. Me Karoliniga ilmselt istuks siiamaani seal müüri peal ja "võtaks hoogu" vm.
Eile enne magama minekut tuli hundi-isu ja ma sõin vist kõike, mida võimalik oli. Magada ka pärast seda öösel eriti ei saanud ja no ma eeldan, et sellepärast, nii et täna peaks natuke varem voodisse minema, kui alles kella 12 paiku.
Hommikul ärkasin kolmveerand kaheksa üles, jõin kohvi, sättisin valmis. Haigla oli tavapärane.
Pärast tööd tsoplesime natuke siin kodu lähedal mini preço-s ja äärepealt oleks (mina!) niimoodi saanud ära käia, et midagi ei osta, aga siis jäid silma majapidamispaberid, deodorant ja vesi ja ikka läks kulutamiseks. :D
Siis käisin jooksmas, tegin natuke ka programmi-trenni, sest Karolin tahtis näha (ja ka kaasa teha), kuidas see asi mul käib ja nii ta läks.
Igatahes ma säästan end tühja jutu ajamisest ja poen põhku.
Boa noite!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar