Siis tulime tuppa tagasi. Tegin kiire pesuskäigu ja ajasin bikiinid selga, et mitte kaotada väärtuslikke minuteid päikesepaistes, mida teised juba nautisid.
Mingi hetk tegi Karolin meile kaerahelbeputru ja elu oli nagu lill, kuni kuskil kella kolmeni, kui päike meie rõdult ära minema hakkab. Siis ei jäänud muud üle, kui riidesse panna ja poes ära käia, sest tekkis mõte teha kookoseküpsiseid norrakate juurde kaasa, kuhu me õhtuks kutsutud olime, aga kookoshebeid polnud. Mina tahtsin väga kreemilikööri ka osta, aga kuna mini precost oli see JUST NÜÜD otsa saanud (kuigi iga päev olen vaadanud, et nii odav ja peaks ostma igaks juhuks, aga selline see elu on), siis pidin veel Lidlist ka minema läbi lippama.
Tulin koju tagasi ja küpsise-taigna tegu juba käis. Siis sõime, kärsatasime kookosküpsised alt ära (siiski esimene kord ahjuga ja no eks siis teinekord teame, et alt küpsetab tunduvalt tugevamalt) ja hakkasime tasapisi end sättima. Käisin üle saja aasta jälle vannis (sest viimati sai seda tehtud kunagi, kui vanaema alles Tartus korteris elas ja siis oli see alati "see", mida sinna minekuga seoses väga ootasin) ja nii see aeg läks.
Lõpuks oli juba kell 8 paiku ja üheksaks olime kutsustud, nii et haarasime oma küpsakud ja veintsid-joogid ning lippasime metroo peale. Käisime veel oma vanast elukohast, hostelist ka läbi, sest iga laupäev on ju Caipirinha night ja Kristi juba igatses seda. Üksiti pidime mu kapsuni kohta ka uurima, mis salapäraselt õhku haihtus, nii et ma lihtsalt ei tea, kuidas selline asi võimalik on. Kahjuks ei saanud kumbagi, sest MISKIPÄRAST oli hoopis Porto wine-kokteils night ja laime neil ei olnud.
Lippasime siis kiirelt metroole ja peale ärevat momenti, kas me ikka saame niimoodi järjekordselt ÜHE peatuse üle silla sõita, et kontrolöre peale ei tule, olimegi juba õiges kohas ja no olgem ausad, nende piigade vaade jõele ja nendele tuledele on miljoni-vääriline. Peale norrakate oli seal veel posu belglannasid, kellest 2 nagunii elavadki nende norrakatega ja keda ma teame juba keeletunnist, taanlanna, poolakas(poolalanna sounds weird:D) ja meie, eestlased. Sai muljetada ja naljatada mõned tunnid ning pärast keskööd liikusime klubisse Pitch, kus pidi toimuma siis Erasmuse pidu - ladies night. Põhimõtteliselt kohe, kui olime välja jõudnud, hüppasid norrakad mingi suvalise maasturi peale, nii et väga külalislahke neist iseenesest, eks. :D Aga no kuna meid oli nii palju, siis oli suhteliselt ükskõik sellest. Mingi hetk saime ühe takso rajalt maha ja meie kolm ning üks belglanna, läksime selle peale. Peale meie sihtpunkti avaldamist oli taksojuht üsna ähmi täis ja vehles seal nii mis kole ega saanud aru, miks me nii hilja õhtu küll randa peaks tahtma minna, kuigi no me ei hääldanud seda kohe ÜLDSE mitte sarnaselt beachiga. Lisaks sai sada korda mainitud sõna club, aga noh ega ei imesta - nendel portugaallastel on ikka raskusi selle inglise keelega. Igatahes lõpuks lasime end Aliadose metroojaamani viia, sest belglanna pidavat teadma, kuhu õige koht jääb.
Peole sisenedes oli jälle tarvis ESN kaarti näidata, mida meil ilmselgelt pole, aga no "me pole neid veel kätte saanud" lause kõlbas ka (järjekordselt) sissesaamiseks, sest 12 € küll maksnud ei oleks ju. FB lehel oli ka kirja, et "naistele üllatus" ja selleks oli roos ja imehea šokolaadikomm.
Maren ja Hege (norrakad) olid juba kohal, kuigi me küll arvasime, et neid me küll ename ei näe (vähemalt tollel õhtul). Ootasime teised tüdrukud ka ära ja no algul oli küll imelik muusika ning vähe rahvast, nii et me kaalusime isegi vahepeal ära minekut norrakatega koos, aga siis tuli mõni parem lugu ja me otsustasime jääda... ning sõrmenipsuga oli klubi lihtsalt NIIIIIII ülerahvastatud. Ausalt, kui me mõnda normaalset kohta siin ei leia, siis me ei lähe vist enam kunagi ühtegi kluppi. Uskumatu! Ma küll pole Eestis nüüd kuigi palju kuskil klubides käinud, aga IGATAHES on seal olnud tunduvalt rohkem "ruumi" kui siin. Jah, isegi Nimeta baaris ja Shootersis, kuigi need on ikka normaalselt rahvast täis alati. Lihtsalt sammugi ei saa liigutada, inimesed siiberdavad kogu aeg edasi-tagasi mööda ja veab, kui mõne joogipoolisega pihta ei saa. Noh, ütleme nii, et mul ei vedanud. Nagu need klubid oleks kummist, muudkui tuleb ja tuleb seda rahvast.
Igatahes väga kaua ei lasknud närvirakkudel hävida ja otsustasime koju minna. Ja oh, seda nalja, ukse taga oli veel vähemalt 15-meetrine järjekord, nii et ma ei tea kohe, mis inimesed need sellised on, kes vabatahtlikult sellisesse sipelgapessa minna tahavad - tantsida või rahulikumalt aega veeta seal nagunii ei saa.
Vähemalt muutuvad taksosõidud kord-korralt üha odavamaks. Eilne oli lausa rekord - 5,60! Kodus sõime veel tavapäraselt kõhud maailma täis ja pugesime põhku ära. :)
Täna oleme lihtsalt terve päev toas passinud, sest varasem päiksepaiste said otsa ja kogu päev on ainult sadanud. Midagi erilist teinud ei ole. Lakkisin küüsi, koristasin nipet-näpet, panin pesu pesema, tegime koos kartuliputru ja kastet ning nii see aeg läks. Mingi hetk tegin uinaku ja nüüd lõpetasime tunnike tagasi "The Holiday" vaatamise. Kellaajaliselt peakski juba magama, aga ma pole kuigi kindel, kuidas see mul õnnestub.
Ühesõnaga oleks tark vähemalt katsetamagi minna, sest homme on järjekordne tööpäev.
Bye! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar