Katseeksam

Kogu öö nägin mingisugust haiget und, kuidas ma kuidagi kooli ei saanud kella üheksaks. Algul jäin maha bussist vms. Lõpuks küsisin isalt autot, aga sellegipoolest oli mul asju nii palju ajada, et kell oli juba kümne pärast üheksa ja ma polnud veel kodust sõitma hakanud. Totaalne paanika! Hilinesin ja tundsin häbi ning kartust, et ma ei jõua nüüd valmis. Igakord päästis paanikast silmade avamine, kella vaatamine ja mõistmine, et see oli vaid uni.
Paar minutit enne seitset tabas järjekordne selline olukord. Kuna mu telefoni äratus oli kohandatus seitsmeks, siis ostustasin selle tirisemiseni pikutada.
Tõmbasin selga hommikumantli ja läksin alla, pesin hambad, panin endale šokolaadikrõbinaid ja piima ning otsisin Enn Kure numbrit, et talle helistada ja küsida, kas ma saaks kooli temaga. Siis sõin, panin riidesse ja otsisin meeleheitlikult üht väikest musta kotti, kahjuks leidsin ainult valge ja pidin leppima sellega, sest 7:40 lähenes, mis pidin postkastide juurde minema, kust Enn mind ja üht poissi peale pidi võtma.
Kooli juures maha ei läinud, vaid lasin end hoopis kesklinnas maha panna. Tahtsin minna poodi šoksi ja mahla ostma. Siis jalutasin vaikselt kooli ja panin peaaegu kolmveerand tundi üksinda tühja.
Kell üheksa algas siis katseeksam. See kujutas endast uut eesti keele eksamit, mida tahetakse paari aasta pärast vastu võtta, ja nüüd katsetati erinevate kooli õpilaste peal, kas üldse on mõtet jne. Nelja variandi seast sai endale valida meelepärase üldteema. Mina valisin õnne teema. Esimene pool oli lugemine, kus antud variandis oli intervjuu kuulsa sotsiaalpsühholoog Daniel Gilbertiga, kes siis analüüsis õnne olemust ja võimalust seda raha eest osta. Siis oli neli küsimust selle kohta, aga need ei olnud sellised tekstist väljaloetavad, vaid pidid ise analüüsima kõike loetut. Iga vastuse pikkuseks loodeti saada 50-100 sõna.
Teine pool eksamist nägi ette siis 400-sõnalist kirjandi kirjutamist enam-vähem samal teemal. Ehk siis midagi õnnest ja pealkiri tuli sõnastada ise. :) Nüüd tagantjärele mõeldes tundub, et oleks pidanud veidi teistsuguse pealkirja panema, mis oleks rohkem sisuga haakunud, aga no ega sellest eriti midagi ei olene. Tulemused saabuvad nagunii alles selleks ajaks, kui ma Jõgeva Gümnaasiumi lõpetanud olen, niiet keegi ei saa mulle näkku naerda, et ma midagi rumalat sinna kirjutasin. :D
Pärast ühte natuke lõpetasin, oleks pool tundi varemgi, oleks saanud konsertile minna seoses selle muusikanädalaga. Nii lahe tõotas tulla ja olevatki olnud muljete põhjal, kuid poole pealt ei tahtnud enam sisse minna arvestades veel seda, et kohad olid kõik täis ja ma oleks pidanud seal kuskil ukseaugus seisma, vms.
Läksin trenni. Tanika tuli ka samal ajal. Algul Piretit polnud ja ma tegin soojenduse ning kõhu-selja-küljed iseseisvalt ära, sest tahtsin 3:50-sele bussile jõuda. :) Peagi tuli Piret ka sinna ja sain edasised juhtnöörid temalt. Päris väsitav trenn oli järjekordselt, mis tekitab kohe sellise mõnutunde, no.
Koju jõudes rääkisin natuke Tõnniga juttu, keetsin kana ja võtsin sellelt vahtu, koorisin mõned sibulad ning olin niisama asjalik. Pärast seda läksin kähku magama, sest olin juba bussis näinud kurja vaeva, et mitte paar kilomeetrit enne Sadalas uinuda.
Seitsme ajal ärkasin, sõin, rääkisin Tõnniga juttu ja siin ma nüüd olen.
Olin arvestanud, et lähen kümneks üles voodisse ja õpin oma asju, aga nähtavasti olen juba ajagraafikust maha jäänud.
Seega ilusaid unenägusid!