Järjekordselt...

...liiga pikale veninud paus tuleb täita. :/

Neljapäeval tulin hommikul bussiga linna. Ärkasin isegi varem, et asjad kokku panna ja pesumasinast enda pesu välja võtta, mille ma Tõnni juurde kuivama tõin bussilt tulles. Ma ausõna ei jõudnud eelmine päev poole 1-ni üleval olla.
Koolipäev oli ilmselt tavapärane(st. ei olnud midagi meeldejäävat).
Trenni ei läinud.
Tulin Tõnni juurde. Sõime, vaatasime "Väljalendu" jne.

Reedel ärkasin 9 ajal üles. Panin koti kokku, rääkisin veel papsiga telefonitsi ja sain täpsed andmed vanatädi Mare kohta, kelle juurde ma minema pidin. :D
Pool 11-ks jalutasin kooli juurde. Enne käisin veel poest läbi, et enda söögivarusid täiendada müslibatoonide, banaanide ja spordijoogiga.
Autos lahendasin sudokusid ja helistasin Marele, et küsida täpselt üle, mis kell sobiks mu sinna sissesajamine.
Enne kahtteist olime Lasnamäe kergejõustiku hallis. Vahetasime riided, tegime sooja, registreerisime end ära ja jäime Tanikaga enda 60 m. starti ootama. Olime erinevates jooksudes ka. Päris õudne oli. Stardis ei jäänudki ma õnneks magama. Nii hea meel oli. :D Kogu selle rõõmsuse juures suutsid ikka nii mõnedki minust lõpu poole mööda joosta. Aga iseenesest päris rahule võis jääda. Siiski kooli absoluutne rekord. :D
Sörkisime peale, venitasime, käisime pesus, vahetasime riided ära ning sättisime end tribüünile istuma ja sööma. Seidy jooks oli tulemas ja vaatasime silmad punnis, kuidas pikad-pikad tõkkejooksjad sooja tegid. Neid oli 10 (meie 30 kõrval). Eeljooksul ei läinud Seidyl väga hästi ja ta oli endas VÄGA pettunud, aga nagu saatuse tahtel varastasid järgmisest jooksust kaks piigat (üks neist oli põhifavoriit) ning kõik jooksu lõpetanud 8 said edasi finaali. Da-da-da-daaaa! Ja Seidy võttis ennast kokku, jooksis NII ilusti ja saavutas III koha. :)
Kuue paiku sai autasustamine ka vaadatud ja tuli aeg hakata kesklinna poole seiklema. Huuuh! Masendav, kui ikka Tallinnat ei abla. :D Okei, niisama kesklinnas saaks veel aru, mis on mis, aga linnaosadest ma ei jaga midagi.
Kõigepealt läksin targa näoga R-kioskisse ja ostsin endale 2 piletit (ühe tänaseks ja ühe järgmiseks hommikuks). Samuti küsisin müüalt, millisest peatusest ma küll Vabaduse väljakule saada võiks. Tuli välja, et lähim, kuhu ma sealt SAMAST bussijaamast saan on Viru. No, mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, peaasi kui juba kesklinna ära saan. Sealt viis sammu Vabaduse väljakule, siis Kaarli pst-le ja juba paistabki Endla tänav. Lihtne, eks?! :D NOT! Ma püüdsin kõigepealt Viru keskusest välja tulles (ostsin järgmiseks päevaks süüa ja vanatädile külakosti) aru saada, millise tänava peal ma olen ja mööda millist kõndides ja Vabaduse väljakule jõudma peaks. Pärast ühel ja teisl tänaval uurimist leidsin lõpuks selle õige. Ja jõudsin ka imekombel Vabaduse väljakuni, mil teed läksid sajaks ja enam aru ei saanud mööda millist ma mingi hetk Kaarli pst-le peaks jõudma. :D Mõtlesin, et küsin kelleltki. (PS! Kusjuures selle ajaga sai väga selgeks, kellelt küsida ja kellelt mitte, st. kes on venelane. Venelastel oli ALATI midagi karvast seljast - krae, müts...mida iganes) Lõpuks üks naine ütles, et me peakski Kaarli pst-l olema. Kuid maja seitel vaatas vastu mingi muu tänav. Niisiis sain ma aru, et VÄHEMALT see sama tänav muutub pärast mingit ristmikku Kaarli pst-ks. Hurra! Pool võitu. Üks moment leidsin end Tõnismäe bussipeatusest. Küsisin ühelt ja teiselt, kus Endla tänav on, aga keegi ei teadnud (mis siis, et ta OTSE seal ees oli). Nii, siis küsisin, et kus on Rahvusraamatukogu(sest isa ütles, et selle vastas kohe:D), tuli välja, et seal samas kõrval kõrguv hoone, mille vastas polnud midagi muud kui väike pargikene. Oijah! Helistasin siis Marele ja küsisin natuke abi. Ta ütles, et seal samas ongi nüüd Endla tänal, kui ma mäest alla hakkan astuma. Aga mägi läks kahest tänavast korraga alla. Suutsin valida vale tänava (Kuidas küll? Sudokut lahendades valin kahe variandi puhul alati õige!). Siis juhtus mu telefoniga miskit ja kõne katkes. Püüdsin tagasi helistada, aga ega see elu eriti musta ekraaniga lihtne pole. Õnneks väga kaua vales suunas ei läinud, sest tuli mingi hambapolikliinik, mille trepil ehitusmehed suitsu tegid. Küsisin siis neilt, KUS ASUB ENDLA TÄNAV. Ja minu õnneks NAD teadsid. Hurra-hurra! :D Kõigest need samad kaks ristmikut üles poole tagasi ja paremale. Ja ei läinud 5-t minutitki enam, kui kohal ma olingi.
Korter oli ilus, viimasel korrusel, seega katuseakendega, selline mõnus ja hubane. Kõigepealt sõime, siis rääkisime maast ja ilmast, kuulasime KUKU raadiost(!) üht väga asjalikku majandusteadlase Arraku vestlust.
11 paiku läksime magama.

Järgmisel päeval ärkasin ilma äratukellata, mille ta oli mulle enda toast sebinud. Peaaegu tund aega varemgi. Käisin pesus, panin hästi korralikult enda spordikoti kokku, sirgendasin juuksed ära ja olin niisama asjalik. Ei läinudki enam kaua, kui ta ka lõpuks üles ärkas. Ma mõtlesin, et pean endale ise juba seal süüa hakkama brainima. Imelik kah, siiski võõras kohas. Mare tegi mulle putru, võileibu ja kohvi. :) Armas!
Kolmveerand 11 paiku hakkasin liikuma. Mare ütles, et targem oleks mul siit samast tema maja eest trolliga Kaubamaja peatusesse sõita. Ei pea hakkama kõndima sinna päris centrumisse. Mõeldud-tehtud! Jällegi, kui raske see ikka olla sai. Kesklinna jõudes tabas mind aga väike üllatus. Kuidas ma peaks teadma, millisest nendest miljonist bussipeatusest läheb buss P.Pinna (olin tark ja jätsin tolle peatuse meelde eelmine õhtu).
Oleks pidanud KOHE terminali minema, aga ma ikka käisin nõutult ühe bussipeatuse juurest teise juurde, lootes parimat. Lõpuks küsisin ühelt naiselt(kes oli juhtumisi venelanna ja nii hirmus abivalmis, et suisa kõndis minuga terminalini igaks juhuks kaasa). LOOOOMULIKULT, ma teadsin ise ka, kus see asub, aga ei tihkanud öelda ka, kui teine juba kaasa jalutas minuga. :D Püüdis ilusasti eesti keeles rääkida, mis oli meeldiv.
Enne kahtteist jõudsin spordihalli. Vahetasin kähku riided, tegime Tanikaga sooja ja hakkasime enda 300 m. ootama. See oli veel õudsem, kui 60 m. Ma siiski ei suuda eriti pikemaid distantse joosta. Annab tunda VEEL see vähene treenitus. Aaaaga varsti tuleb kevad ja siis saab lõiku joosta söögi alla ja söögi peale, mis mu vastupidavust arendab. Pole ka mägede taga need meistrikad, milles me 4x400 m. pidime(ma ei mäletagi enam, mida Viki meiega muidu tegema pidi) ära võitma, aga no eks me näe...
Tallinnast ära tulime Tanikaga rongiga, sest me poleks küll viitsinud seal poole ööni passida. Ülemiste rongijaama saamisega oli ka juba natuke probleeme. Tanika meelest on tal see teekond peas, aga juba pärast km jagu kõndimist oli arusaamatus suur. Ühesõnaga kohale me jõudsime. Tänu mingile venelannale (taaskord), kes trammi ootas. Hüppasime ka peale ja sõitsime ühe peatuse edasi ja siis polnudki enam muud, kui paari korteri vahelt läbi kõndida, üle rööbaste treppi mööda teisele poole kõndida ja olimegi kohal. Ja jõudsime isegi täpselt! :)
Päris tore maaka kirjeldus suurelinna seiklustest tuli, aga no juhtub.
Viie paiku jõudsime Jõgevale. Tõnn tuli mulle rongi vastu, tulime tema juurde. Ma olin NII väsinud. Tanika juures oli väike pidens ka, aga ma lihtsalt ei suutnud midagi teha ega kuskile minna. Tõnn tahtis ka natukeseks kuskile oma sõpradega istuma minna. Palus, et ma kaasa läheks, aga ma tahtsin magada. Ta käis siis üksinda natuke aega.

Eile ärkasime 10 paiku üles. Sõime, mängisime laevade pommitamist, kartulikuhja, siis ma lugesin vahepeal raamatut ja olin niisama asjalik. Nii see päev õhtusse jõudis, kuid alles kahe paiku jäime magama. Seni vaatasime kuskil autofoorumis, kuidas autodele on värimuutus tehtud või teistsuguseid velgi ja asju on alla (arvutiprogrammidega) tuunitud. Vanu Tõnni pilte vaatasime ka.

Täna kooli ei tahtnud minna. Jah, see on vist esimest kord, mil ma lihtsalt ei lähe kooli. Erilise põhjuse olemasoluta.
Ärkasime 11 ajal, sõime, mängisime laevade pommitamist ja sain ka vahepeal raamatut lugeda. Käisime ka Vooremaas korra, Kauri juurest digikat toomas ning bussist ja Tõnni auto uuest sisust pilte tegemas.
Nüüd olen/oleme ülejäänud õhtu mu kanal kahe saateid vaadanud.
On tagumine aeg end magamaminekuks valmis sättida ja unedemaale minna.

Bye!