Moro!

Eile oli tavaline tööpäev. Kella poole 11 ajal olin kodus juba. Käisin tiire netis ja jäin tuttu.

Enne kahte ärkasin üles, panin riidesse ja niisama korda end ning peagi läksin Tõnnile Kirkkonummi rongi vastu.

Siis vaatasin telerit ja kusagil 5 paiku läksin rullitama ja seeeee oli maailma kõige seiklusrikkam sõit üldse. Tundub, et kui ma selle üle elasin, siis elan ka ülejäänud asjad. Kõigepealt hakkasin tavapärast tänavat pidi mäest alla sõitma ja - OH ÕNNETUST! - mingile majale pannakse uut katust ja seal on pooled autod TÄPSELT kõnniteele aetud, sest mujal pole enam kohta. Aga MINA muidugi sõitsin mõnusa hooga juba mäest alla. Tere-tere! Pidurdada ma sellise suure hoo pealt ei julge, aga õnneks sain kuidagi ikka pidama ja otsa ringi keerata, et mööda teist tänavat minna, sest autoteele ma poleks saanud ka astuda. Esiteks hoo pärast ja teiseks oli seal samas lamav politseinik, mille ma oleks pidanud suuuure hooga ületama. :D Läksin siis teist kaudu ja pärast sealset mäest alla laskumist värisesid mul põlved veel mitu minutit. Tõsiselt! Esiteks läks hoog LIIIIIIIIIIGA suureks ja teiseks oli see kõnnitee lõhesid täis, kust kasvas rohi vahelt välja. ULME! Sel hetkel ma mõtlesin küll, et miks ma küll nii vähe kaitsmeid panin ja kas ma ikka koju jõuan siit minna...üleni verisena. Igatahes jäin ellu ja sõitsin siis rõõmsalt Kirkkonummi poole ja pidin seal ka paar korda surma saama, sest öine vihm oli uhtunud lisateedelt MÕNUSA HUNNIKU kruusa kõnniteele, millest ma pidin mäest alla sõites läbima. Aga ka need elasin üles, niiet võin end vist juba profisõitjaks nimetada. :D AGA SEE EI OLE VEEL KÕIK! Hiljem sõitsin siis MÕNUSA lennuga poe poole ja vaatan, et mingi naine seisab seal ees keset kõnniteed. Kalkuleerin siis välja, et peaks ilusti mööda küll mõlemalt poolt mahtuma, aga lähemale jõudes avastasin ühe väikese pisiasja - naisel olid mõlema käe otsas pisikesed pitsud, kellel oli vaja erinevates suundades rohu peal tatserdada, niiet möödasõit oli sisuliselt võimatu. Ma muidugi lootsin, et naine näeb mind ja tõmbab kummagi pitsu koomale, aga ei, ta ei teinud märkamagi mind, niiet pidin muru peal paar sammukest jooksma, et mööda saada.

Koju tagasi jõudes käisin kiirelt pesus ja no nii see aeg läks.

Varsti sai juba supermodellid vaadatud, söödudki ning tuli aeg magama minna.

Täna ärkasin kell kuus üles. Sõin kama ja sõitsin tööle. Kuna mul sai piinlikult kähku (9 paiku) juba kõik hoone koridorid ja vajalikud ruumid koristatud, siis otsustasin otsa lahti teha ja vaikselt tube hakata koristama. Esialgu oli plaaniks võetud 2 tuba, aga siis pidin veel ühe ja veel ühe, niiet täna sain koju alles natuke enne 12. :) Ja üks tädi (kes elab hetkel intervalli ruumis, mida ma pean iga päev koristama) pakub mulle pidevalt miskit. Ükspäev tahtis(millest arusaamine mul vähemalt minuti aega võttis, sest ta oli rootslanna), et ma laualt šokolaadi võtaks, aga ma tänasin viisakalt ja ütlesin, et ei soovi. Täna pakkus sealt samast voodi kõrvalt sahtlist Dumle kommi. Armas! :)

Koju jõudes tegin rituaalse tiiru netis ja jäin magama.

Alles natuke enne nelja ärkasin. Vaatasin "Õhtusöök viiele" lõppu ja olin niisama asjalik.

Nüüd ootan, et Tõnn koju tuleks ja mõtlen, et peaks rattaga sõitma.