Varsti!

Eile oli selline tavapärane koolipäev. Hommikul ärkasin 7 läbi üles, tegin endale kohvi ja sooje juustuleibu, panin koti kokku, riidesse ja lippasin kooli. No olgu-olgu, oleme ikka ausad, sõitsin bussiga ühe pealtuse ja siis lippasin veel mõnisada meetrit koolini. :D
Esimesed KAKS tundi olid arvutiõpetused. See on nii naeruväärne - ma olen kõike seda igas kooliastmes juba u. 70 x õppinud ja ikka nõutakse veel... Aga no ütleme siis nii, et kordamine on tarkuse ema. :D Pärast seda oli esimene vene keele loeng, kus õppisime anatoomilisi väljendeid. Siis käis Grete mulle peale, et me tema juurde läheks kohvitama, sööma ja no ka natuke anatoomiat teha. Aga ma polnud selles anatoomia osas väga kindel, niiet ei läinud. Sõin hoopis sööklas kõhu täis ja läksin raamatukokku vabaks tunniks eksamiküsimustele vastama. Nüüd on 16 tehtud, 9 to go! Järgnes analüütiline keemia ja siis jooksuga koju. Lippasin veel Maximast läbi, et endale õuna osta õhtuks(muidugi oli jogurtit ka veel õhtuks, et keegi infarkti ei saaks) ja kohupiima hommikuks, sest mu toiduvarud juba nappisid.
Siis kiiresti ühikasse, kärme söök, kott kokku ja bussi peale, et trenni minna. Käisin Bosus ja no ausõna, see tundus NII tõhus ja NII väsitav. Pärast seda ujusin kuskil 15 minutit, istusin saunas samapalju ja mullivannis ka veel. Siis kiire pesu ja koju tagasi. Kuna ma olin surmani väsinud, siis ma enam küsimustele vastata ei jõudnud, aga ei ole hullu...Ma loodan. Siinkohal mainingi ära, et vaatasin just ÕISist järgi ja sain orgaanilise keemia C. Iseenesest on ju C "hea", aga mul on ikka totaalne masendus praegu peal. :D Ja kui nii võtta, siis oligi C just SEE hinne, milest ma üldse julgesid kõige rohkem unistada, aga ikkagi... Damn!
Täna ärkasin poole 9 paiku, sõin oma kohupiima ja jõin kohvi, pakkisin koti kokku ja lippasin trennimaile. Pilatesesse, kus me täna tegime suurte pallidega ja no see ikka päris meeldib mulle kohe. :)
Pärast trenni pesu, kreemid, särgid-värgid ja bussi peale tagasi. Tulin kiiresti-kiiresti tuppa, pakkisin veel poolikud asjad kokku, pesin paar nõud ära ja olin juba põhimõtteliselt "täitsa valmis" koha uksest välja astuma, kui issi helistab. Aga kui ta juba 12.15 polnud helistada, otsustasin küsida, mis värk on ja ühesõnaga ta on enda tööautoga renooesinduses ja saab seal ilmselt asendusauto, niiet ma pidavat rahulikut ootama. Varsti on tund aega möödas ja kibelus on juba suur.
Tegelikult peaks poes ka ära käima ja midagi süüa ostma, sest mul pole siin midagi, aga kõht on tühi. :(

PS! Mu väike, armas, kallis Rickukene on nüüd ikka NIII vana ja NIIIII haige, et ta ei tule enam pesastki välja - ei saa jalgu alla, sest emme vaatas ja need olevat kõik vett täis ja tursunud. :( Eriti ei söö ka ja öösiti ainult haugub. Mul on nii kahju temast ja ma ei kujuta ette, mis saama hakkab.