Täna oli mul tõsine plaan kooli minna, sest polnud ju eile õhtul mul enam häda midagi, isegi palavik oli 37,0 peale taandunud, kui seda enam üldse palavikuks nimetada saab. Sättisin enda telefoni kolme järjestikuse äratuse peale ja uinusin koheselt. :)
Hommikul aga, üllatus-üllatus, ärkasin ma sellepeale üles, et päevavalgus nii eredalt mulle tuppa puges. Jah, kell oli lähenemas üheksale. Ning mu ema ei võinud ka mind üles ajada, eks?! Tema arvates olevat ma veel eelmine õhtu päris haige näoga olnud. Ma arvan, et mul oli mu enda nägu, tegelt.
Ühesõnaga panin läpaka tööle, lugesin uudiseid, siis raamatut ja ''Toidu ja Tervise'' ajakirja, kust ma leidsin nii armsaid ja isuäratavaid retsepte, mida ma ilmselgelt proovida saan, kui mu ema on minema läinud. Mitte, et mu ema mul süüa ei lubaks kodus teha. Vaid siis kui ta on, siis ta teeb ise(või isa), sest mul nagunii ei ole eriti aega vaaritamise jaoks(Suvel oli, aga nüüd enam mitte). Ja kui teda pole, siis ma ei usu, et mu isal on igapäev mahti kokkata, seega peaks ma nagunii tegema. Yay!
Mingi aeg käisin pesus ja tegin endaga muid imelisi protsduure. Ühesõnaga kõige, mis veel võimalik... vist. Alustades näomaskist ja takjajuure õlist lõpetades jalakoorimiskreemiga ja varbaküünte lakkimisega. Sinna vahepeale käis veel mõistagi palju-palju toiminguid. Aega oli nii palju, ma poleks muidu elus neid kõiki jõudnud ühe õhtu jooksul vist teha. Siis lugesin veel raamatut, lasin õel endale poest jogurtit tuua (''haige'' rõõmud) ja olen üleüldse siin niisama vedelenud päev otsa. Ma kujutan ette, et mul on juba lamatised sellest tekkinud.
Igatahes mingi aeg isegi tegin enda kodused tööd ära ja nüüd räägin niisama Tõnniga juttu. Peaks all ära käima. Kümblema natuke ja siis raamatut lõpetada püüdes magama ära jääma.
Olgu, oli meeldiv!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar