Ärkasin hommikul ema hõigete peale üles. Ta ilmselt ei teadnud, et pool 12 ma veel magan ja mõtles juba pikemat aega, miks ma alla temale seltsi juba pole läinud. Läksin siis alla, ajasin paar sõna juttu kuni ta oli koju lõunale tulnud ja sain natuke putrugi, mis järgi oli jäänud. Uimerdasin nagu alati, kui ma TEAN, et ma PEAN hakkama midagi tegema. Kõike oli vaja teha! Nägu koorida, maskitada, hambaid soodatada ja pesta ülemääraselt kaua aega ja aeglaste liigutustega. Noo ja kui lõpuks enam tõesti midagi teha ei osanud, pidin oma konspektid välja otsima ja esimese testi asju meenutama ning üle kirjutama.
Lõpuks oli kell juba üpris palju ja ma pidin hakkama isale töö juurde viimiseks võileivatorti meisterdama ja kringlit küpsetama, millega ma praegu ühele poole sain. Hommikul kaunistan. Mõlemad.
Vahepeal sain maailma suurima hämmelduse osaliseks, kui ma oma vanatädi mehe siit ilmast lahkumise tõttu hakkasin oma vanatädi lapse-lapsi facebookist üles otsima, sest see oli ju NII ammu, kui ma nendega koos mängisin (mis siis, et nad olid minust TUNDUVALT(!) nooremad - ikka oli lahe sünnipäevadel koos mingeid "kontserte" teistele peokülalistele korraldada). Nad on mul siiamaani meeles väikeste 8-aastaste lastena ja OH seda üllatust, kui ma avastasin, et nad on juba täitsa suured inimesed - lausa täisealised! USKUMATU, kui kiiresti ikka aeg lendab!
Sellise uskumatuse saatel oleks tagumine aeg oma tee ära juua ja magama sättida, sest homme tuleb erinevalt teistest päevadest varem ärgata, et kokkamistega ühele poole saada. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar