Hommikul ärkasin natuke enne üheksat üles. Tegin ilusaks ennast ja panin asjad kokku. Mõnus tunne oli kohe, ei mingit pabinat ega muud sellist.
Kolmveerand külmne ajal läksin rolleriga linna. Jube külm oli sõita, aga mul oli isal tööl mingeid tähtsaid asju ajada, seega ei saanud ta ka ära korra tulla, et mind linna viia.
Läksin muusikakooli. Mängisin pilli soojaks ja läksin klaverisaatjatega kokku mängima. Proovides läks natuke sassi, kuid see ei morjendanud mind. Ma olin endas piisavalt kindel.
Kell tiksus 10-le üha lähemale...Eksam hakkas. Kolmandana oli minu hetk käes. Läksin enesekindlalt sisse ja märkasin isegi ''Tere!'' öelda. Äärmiselt külma närvi suutsin säilitada. Mängisin esimese loo ette, kõik oli hea. Õpetajad olid samuti rahuolevate nägudega... see andis ainult enesekindlust juurde. Teise loo kaks osa tulid endiselt suurepäraselt välja. Kuid teise loo viimane osa, millesse ma varem suurima kindlusega suhtusin läks kahest kohast sassi. Seisma just ei jäänud, kui ikkagi. Lõpuks sai see õudus läbi. :)
Kui kõik mängitud olid tuli eksamikomisjon alla. Minu õpetaja ka... tuli võttis mult ümber kinni ja ütles, et ''viie said:)''. Parim tunne, mis olla sai. Mõni õpetaja soovis isegi kättpidi õnne, et tubli esitlus jms. :) Mina olen rahul.
Pärast seda tuli ajakirjanik. Tehti pilti ja jutt meie lennust. Natuke aega sain seal teistega koos muljetada, siis pidin juuksurisse minema. Lasin värvida, lõigata ja pärlid tagasi panna.
Pärast juuksurit käisime Eleriga poodides ja siis niisama tühja. Kolmveerand viie paiku hakkasin koju tagasi sõitma. Koju jõudes muljetasin veel ema-isaga ja läksin tuttu, sest mu pea valutas. 7 aegu ärkasin vanaisa kõne peale üles. Soovis mulle õnne ja küsis niisama kuidas mul läheb. :)
Hiljem istusin netis ja vaatasin telekat. Vahepeal isegi vaatasin saksa keeles need harjutused üle, mis homme kogu aasta materjali töösse pidid tulema.
Nüüd lähen magama... Tsau!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar